— 320 —
puhku täis tundis olewat ja roog tema maiust enam küllalt ei kõdistanud. Siis, kui ta oma isu kunstliselt hakkas erutama ja kõrgendama, kui ta oma orjalt tegusid nõudis, tema keha kallal talituisi toime pani, mille peal wiimane kainetel silmapilkudel kombelise jälkusega mõtles. See kõrgesti sündinud ja kõrgesti haritud inimene, kelle perekonnas ja terwes seltskonnas nii mõndagi loomulikku asja nimetadagi ei tohitud, kus juba teatawaid ihukatteid häbenemise-wääriliseks peeti, kus naesterahwas hommiku-riides ja meesterahwas westi wääl — täiesti kaetud ihuga — ennast üksteisele kombelistel põhjustel näidata ei wõinud — see komblusega imetatud ja suureks kaswatatud inimene tarwitas siis, kui teda ei nähtud, loomu- ja kombe-wastaseid toorusi, millele see madal, jäme harimata inimeselaps, keda ta neid toorusi kannatama sundis õiget nime ei mõistnud anda — inimeselaps, kes elus naljalt asja ei leidnud, mida ta poleks wõinud suhu wõtta, kes külas meestega koos saunas käinud, ilma sellest midagi karskuse- ja puhtuse-wastast leidmata. Silmapilkudel, kus Elsele säherdused jäikused meelde tuliwad, nagu kurgust üles kerkisiwad, tundis ta aimamisi, mis ta nüid õieti oli. Ta tundis, et ta mitte selle mehe naine, mitte tema armuke, mitte tema origi ei olnud, waid — waid midagi palju madalamat, alatumat. Siis nuttis ta ja tundis õudu tema ja iseenese eest. Aga sellest meeleolust peasis ta oma kergesti painduwa, alatasa wedrutawa, mõjudele lõdwalt järele andwa iseloomu tõttu warsti jälle üle, ta suutis ruttu unustada, ennast unustama sundida, ja nõnda elas ta edasi selles põlwes, mis madalam ja alatum oli kui ihulik ja hingelik pärisorjus.
Ta suutis ka weel rohkem kanda ja kannatada. Ta suutis oma ihu weel rohkem häbistada, oma hinge weel rohkem rüwetada lasta, ilma põrgust, kuhu ta teisest põrgust sattunud, peasemise-teed otsimata, ilma otsimiseks tüsedat tahtmist ja jõudu leidmata.
Kui noor baron Kempen sügisel Tartusse läks ja proua mõlema tütrega talweks Tallinna Toompeale elama kolis, päris isa pojanaise ja orja kõigi õigustega omale. Ta tuli
