— 328 —
Nagu Maltsweti enese, nii läks ka tema koguduse olek walitsewa kiriku wastu ikka wäljakutsuwamaks. „Maltswetid“ käisiwad küll weel kirikus — eemale hoidsiwad nad palwemajadest, — aga näis, nagu ilmuksiwad nad sinna ainult, et oma waenu seal pruugil olewa kultuse wastu meeleawaldusena üles näidata. Iseäranis pahandasiwad nad õpetajaid ja kiriku-kogudust seega, et nad palwetamise puhul enam põlwili ei lasknud, ei „Issa meie,“ ei muu palwe, ei ka pihti patutunnistuse lugemise ajal. „Kui keik koggodus ennast Jummala ette alandab“ — kirjutas „Perno Postimees“ neist kirjutades — „siis jäwad hallikue mehed, musta mütsi eided ja walge waiba plikkad püsti seisma, ei tahha ennam pattustega ühhes palluda. Au kitusse laulo piddawad nemmad walleks ja pattuks, sest kuida wõida Jummalal meist pattustest mele hea olla, ja kos olla rahho ma peal? Pihtil ei tunnista nemmad ennast ka mitte pattuseks, waid ütlewad selle assemel: „Kristus om minno ello!“… Jummala armo wõttes ei lasse nemmad mitte põlwili, ei tänna ka perast selle eest, waid lähwad ommas juhmusses naggo põrsad mollilt omma teed. Kui õppetaja koggodust õnnistab, siis pöörwad nemmad selga; se neile ei kõlba…“
Muidugi ei jätnud ka õpetajad neid kantslist noomimata. Seda sündis iseäranis Kuusalus ja Madises mõnda korda. Aga et nad wastupanekut leidsiwad, siis oli seda suurem segadus tagajärjeks. Leesi kabelis ähwardas õpetaja Ahrens kord, et kui maltswetid põlwili ei lase, siis ta Issa meiet ei loe. Nõudis kolm korda, et kõik põlwili laseksiwad. Asjata! Siis käskis wihaselt neid, kes põlwili ei lase, kirikust wälja minna. Mindi ka wiimaks, aga üks wahwa naine, kabeli wöörmündri Suugu Tõnu teine pool Eewa, jäi üksi weel seisma. Õpetaja lõkendawal näol kantslist maha. Kutsub wöörmündrit appi, wastast wälja ajama, aga — wastane ju selle oma naine! Mõne teise mehe abiga tõrjus papp siis wisa wastase pühast kojast wälja, kuna Suugu peremees Tõnu Salström warsti wöörmündri-ametist lahti lasti.
