Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 333 —

püiawad kiilida — papid ja mõisasaksad — nad lõiwad silmi pööritades käed risti rahwa rumaluse üle ja rahetelesiwad talle kõige mustemat sõimu kaela. Kirikuherrad tegiwad seda kantslist, sakste tindi-toapoisid ajalehtede weergudes. Ja „isa“ Jannsen oli wirk neid sõimukirju järel trükkima ja neile oma poolt weel õige jämedat pipart juurde lisama. „Waata, mis rumalus teeb!“ oli ühe pika sõimu- ja hurjutuse-artikli wariseerlik pealkiri, mis maltswettide kiriku-segaduste puhul „Perno Postimehes“ ilmus. Selle asemel, et rumaluse karjuwaid, päikeseselgeid põhjuseid kõnesse wõtta ja nende kõrwale-heitmist nõuda wõi wähemast soowitada, — selle asemel, et majanduslise häda olude kõrwal waimuwalgustuse täielise puuduse peale näidata ja sellekohaseid parandusi ja uuendusi tarwiliseks tunnistada, oli lehel, mis rahwahealekandja, rahwa sõber ja nõuandja tahtis olla, süda, temale rumalust, laiskust, tuimust, sõnakuulmatust jne. silmi pilduda! Kunagi ei astunud Jannsen, see „rahwa isa,“ saksa lehtede süidistuste ja teotuste wastu wälja, ta ei seletanud, ei wabandanud midagi, ei kaitsnud rahwast kõige ülekohtusemate etteheidete eest. Ta tunnistas kõik süidistused pimesi õigeks, ja kus ta ise otsekohe kaasa ei hurjutanud, seal lõi ta silmad taewa poole ja õhkas: „Paraku, paraku on see nii! Aga nüid wõtke ometi mõistus pähe ja parandage endid, et sakstel enam asja ei oleks teie üle pahandada ja kaebada!“

Weel kuuekümnendatel aastatel ja hea tükk hiljem ei olnud Eestimaal nende poolt, kelle käes maa igapidine walitsus seisis, rahwa hariduse eest niihästi kui midagi tehtud, ehk küll 1856 a. talurahwa-seadus üleüldse kooliõpetuse määrusega hiilgas. Oli ridamisi terweid kihelkondasid, kus ainust kooli ei leidunud, ja need kihelkonnad jagunesiwad õnnelikkude sekka, milledes kaks wõi kolm wallakooli töötasiwad.

Ja mis koolid needgi siis oliwad! Tarkuse-õpetajateks oliwad enamisti inimesed, kes ise waewalt lugeda ja wahel ka waresejalgu teha oskasiwad — mõni endine wanaks jäänud mõisakokk, toapoiss, kutsar wõi kärnal.