— 35 —
ta hukka mõistab, et wennaste kogudus kahte seltsi lugemisi peab — ilmalastele lahtiste ustega, oma karjale luku taga. See seisab wennaste koguduse usus, et ta nõnna teeb, Maltsweti usus ei seisa see aga mitte; Maltsweti usus seisab, et palwemaja uksed igaühele lahti peawad olema. Ja kui sa nende käest nüid lähed küsima, miks üks nõnna, teine nõnna teeb, siis toowad kohe Piibli wälja ja näitawad, et pühakiri nõnna õpetab wõi lubab teha. Saksa isand paneb sulle piiblisalmi nina alla, kus Jumala lapsi ilmalastest, ärawalitud rahwast paganatest kästakse lahus hoida, ja Maltswet lööb raamatu teisest kohast lahti ja loeb sulle ette, et Jumala koda ja Jumala sõna ühel wiisil ja ühel ajal kõigi päralt olla. Kas need põle kaks usku ja õpetust, mis mõlemad pühakirja põhja peal seisawad, ehk nad küll teineteise wasta reagiwad? Tehke nüid oma leiwaaugud lahti ja wastake, teie silmapööritajad!“
Lõhmuse Taawet oli sellel joobnud oleku järjel, mil alkohol aju möödaminewalt terasemale ja kiiremale tegewusele sunnib, rääkijale julgust jagab, kõnele ladusa woolu annab. Seda umbsemad oliwad tema wastaste keeled, ja kui kohmetuse pärast keegi ei kostnud, — peale ühe, kes nurgast hüidis: „Mis nüid sihukese seale maksab wastata!“ — kõneles patune inimene uue hooga edasi:
„Maltswet õpetab ja käsib uskuda, et wiina ei tohi juua, see olla pühakirja järele patt —“
„Jah, magusat wiina ei tohi juua, ja täis ei tohi ennast magusat wiina juua,“ ütles nokastanud Kriuka Mihkel, targalt näppu tõstes ja kulmusid kõrgele ajades.
„Nojah, sina jood jo kibedat, ega see patt ole,“ naeratas Taawet, „aga pane tähele, mis kirikherra teeb! Kirikherra ei keela wiina joomist ühtigi, ei magusa ega kibeda joomist, waid joob kodu ise ja annab armulaual teistele juua, ja igaüks teab, et ta muud ei tee, kui täidab pühakirja käsku.“
„Kas ta lõhwerdus peab kord lõuad!“ kuuldus jälle kõrtsiliste seast.
