14.
Waimustuse tiiwad kandsiwad ärawalitud rahwa Tiskre rannast kodumaile tagasi, aga seal wõttis kaine memmeke mure nii mõndagi kortsus kulmul ja hämaral näol wastu.
Waga neitsi ja prohwet oliwad küll Egiptusest lahkumise Jumala soowil igaühele pähe pannud, aga lähemalt ütlemata jätnud, kuda rahwas Balti waraode küisist peaseb.
Kas salaja põgenedes? Kas wägise minnes? Kas mõne suure ime abil, nagu see, mis Mooses Punases meres toime pani?
Sellest polnud kumbgi musta ega walget lausunud. Selle poolest oli Jumala ilmutus puudulik. Küll aga oli suurtest takistustest räägitud, mis usklikkudel ära wõita tulewad, ja sellest wõtsiwad kainemad pead omale märku, et imetegude abi peale üksi julge ei wõi olla, wähemast mitte igas asjas ja mitte iga üksiku inimese kohta. Ja kes juba kainetele mõtetele oma ajus aset andis, see mõtles kõige pealt oma warao peale.
Prohwet ja waga neitsi oliwad sedagi ilmutamata jätnud, millal lahkumine tuleb. Nad ütlesiwad: warsti. Olgu aga igaüks walmis. Aga mis tähendab: warsti? Waba inimene saab „warstiga“ walmis, kuid Maltsweti lapsed oliwad Balti Egiptuses orjad. — Nad oliwad Eesti talupojad, kes saja sitke sidemega saksa külge seotud.
