— 373 —
wagusi oliwad toimetanud. Wõib siis olla, et see baroni wiha wana hiire wastu iseäranis põlema sütitas.
Gustawi wastu pidas baron sõna. Waewalt oli esimene paari tunni pärast Ahulasse jõudnud, kui ka baroni herra tõld trepi ees peatas. Arwatawasti oli baronil herra von Grünewaldiga ka millegi muu asja pärast sel päewal tegemist — külapoisi pärast üksi poleks ta sõitu, nii tujus, kui ta ka oli, mitte ettewõtnud.
Warsti kutsuti noor Malts ette ja täideti ta soowi ilma pikema pärimiseta. Tunnistuse, mis ta passi-aega kuue nädala wõrt jätkas, pidi ta kohtusaksa käsu järele kuberneri juurde wiima, kus siis sellekohane märkus passi peale pidi tehtama.
Süda rõemu täis, andis noormees niihästi oma saksale kui ka „aagrehi“-herrale sügawasti au ja tänas neid. Kuid weel pidi teda pisikene kimbatus ootama, enne kui ta ukse enese järel kinni wõis panna.
„Sa näed nüid, poiss, kui armulikud ja lahked meie sinu wastu oleme olnud,“ wõttis kohtunik lõpeks kerge pilkamisega sõna. „Sul polnud mingit õigust passi-aja pikenduse peale, aga meie tegime seda siisgi. Sa wõiksid meile siis nüid ka ütelda, kus see kallis Kanaanimaa õieti on, kuhu sa Maltsweti kogudusele asupaika lähed otsima.“
Häda! Selle küsimise peale polnud noormees sugugi ettewalmistatud! Õigust rääkida oli wõimata — tuli ju saladust Maltsweti käsul nii kõwasti warjata, et wäljarändajad, kes oma passid Gustawi hoolele andnud, isegi teada ei tohtinud ega teadnudgi, et nende wolinik Krimmi läheb; nad arwasiwad teda Samarasse reisiwat, nagu teisigi wolinikka…
Jahmatanud noormees punastas ära ning kogeldades wastas ta kohmetanud waikimise järele, ta ei teadwat isegi weel õieti, kuhu poole teereis läheb. Tallinna pool olla paar teist wanemat meest, kes kaasa tulla, — need teadwat, kuhu poole pöörata…
„Sa waletad!“ kärgatas seepeale haagikohtunik. „Ma näen ju, et sa seda tead, aga ütelda ei taha. Mine aga,
