— 384 —
tuse all Anuga ära elanud. Iseäranis esimesed kaks ja pool aastat, kuni wigase lapse sündimiseni. Kui Taawet õnnemõistet enesele kujuliselt waate ette tahtis seada, siis mõtles ta selle aja peale. Nad oliwad sel ajal üksteist kõige paremine mõistnud — peaga ja hingega. Ka peaga. Küll oli Anu juba siis jumalakartlik inimene olnud ja tema loomulik mõistus ei ulatanud tawalisest taluinimese-mõistusest üle. Aga waimlisest põdemisest, millega usuhaigus ta sisemised jõud kõdunema pani, oli ta waba, ja mis tal peas puudus, seda tasus ta hingeliste ja iseloomuliste kullateradega ohtrasti ära. Taawetit õnnistas, soojendas, toitis tema imewääriline headus, heldus ohwrimeelsus ja see lapselik-waga ja lapselik-puhas wiis, kuda tema nende omaduste peal põhjenenud arwamised elu kohta ta suu läbi awalikuks saiwad. Anu ei kõnelenud tarkust, aga ta kõneles armastust, halastust, andeksandmist. Ja mida ta hing tundis ja suu kõneles, sellest läikisiwad tema silmad, need ilusad silmad, milledel Taaweti kohta ka tema kõige kurjematel tundidel nii suur mõju oli…
Seal, selles urtsikus, mille peale sügisene pimedus oma musta tiiwa heitnud, oli ta Anuga õnnelik olnud. Kus on urtsik, kus ta niisugust elu weel wõiks maitsta? Mõne päewagi? Mõne tunnigi?
Ruttu tegi ta minekut. Kiisa pere, Anu praegune asupaik, kerkis talle silma ette. Nagu kare käsi hakkas ta südame ümbert kinni ja pigistas seda. Wägise hurjutas ta pealetormawad mõtted minema, surus nad jällenägemise-ootuse põnewuse alla ning kõndis tee kuni Kiisa talu õueni peaaegu jookstes ära. Wärisewa, kobawa käega awas ta madala ukse, ja kui ta sisse astunud, ei seletanud ta silm esimesel pilgul midagi peale peeru tule, mis talle nagu läbi paksu udu kollaka kumana wastu paistis. Siis alles hakkas ta warjusid, kogusid, kujusid märkama. Esiotsa weniwates joontes. Aega mööda tundis ta nad ükshaawal ära.
Seal istus Kiisa Mihkel tule juures, lauluraamat põlwede peal. Tema lähedal perenaine Liisu, takku ketrades. Wokki keerutas ka Tiina, kuna Maril sukawardad käes oli-
