Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/387

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 386 —

Läheb aga ka aega, enne kui mõlemad wanad teadwad, kellega neil tegemist on. Wõera teretuse wõtawad nad enne wastu, kui nad teda lähemalt wahtima hakkawad. Tema healt ei näe nad tundwat. Siis tõstawad päid, keerawad kaelu ja tunnistades roomawad nende pilgud kogu mööda alla ja alt jälle ülesse.

Mees on narune, porine, märg. Jalas on tal katkised Wene saapa-tükid, säärteni paksu sawise mudakorraga kaetud. Seljas laia kraega sinihall mantel, räbalas, lõhkiste hõlmadega, narmendawad otsad wöörihma wahele pistetud. Ta nudiks piiratud pead katab wana pleekinud suwi-müts, millel nokk eest ära kistud. Kaela ümber on wõimatu paksult midagi seotud, millest aru ei saa, kas see kokku keeratud takune särk, jahu-kott wõi midagi muud on, kuid sall ega rätt pole see mitte. Ja nende räbalate seest wahib nägu wälja, mille peale rohkem kui poolteist aastat looma-taolist ahela- ja kütke-elu oma mitmesugused pitserid on wajutanud.

Kuna nad teda wahiwad ja tunnistawad, jääb üks ja siis teine wokk seisma, ning waga peremehe põlwelt kukub lauluraamat maha, mille ta ülesse tõstab, aga seejuures unustab ta raamatule suud andmast, mida ta muidu ikka teeb. Ja kui nad ta ära on tundnud, tekkib sügaw waikus, ning ainult kõige noorem liblistab huulte wahelt pool totra imestusega: „Taawet!“

Õnnetumale ei astu üksgi wastu, keegi ei siruta kätt ta poole wälja, ühegi näo peale ei ilmu teretawat helkigi.

Ja ta on nende perekonna-liige. Ja ta on neist aasta ja kaheksa kuud eemal olnud. Ja ta oli seal, kus õnnetumad elawad.

Isegi lapsed, kelle sõber ta enne oli, ei lähene talle. Isegi nende palgedel ei seisa peale kartliku wõerastuse midagi.

Õnnetumale näib koguni, nagu nihkuksiwad nad kõik koomale, nagu tagasi-tõrjumiseks, nagu wastuseismiseks ühinedes.

Ja nüüd märkab ta, kuda äia ja ämma silmades, pikkamisi, nagu weewlitikk tuld wõtab, midagi kiirgama lööb, ja kuda nende närtsinud ja ärapõudnenud nägudel uued