— 388 —
hiilida, targutawate mõistukäänetega mängida, waid kopsatab asjale otsekohe pihta.
„See jäägu küll wiimaseks korraks, Taawet, et sa oma jalad meie läwe üle tõstad. Siin on maja, kus Jumal elab ja tema püha sõna — jõledatel ei ole siin aset, warga- ja rööwli-pesaks ei lase meie oma koda teha…“
Ta lõug hakkab tudisema, ja kuna ta woki tagant üles tõuseb, paneb ta oma wagad käed rinna peale kentsakalt risti.
„Ja oma naisest reagid. Sinusugusel ei wõi meie majas naist olla. See, kes meie juures elab ja — Jumal paraku — enne sinu naine oli, on meie jumalakartlik tütar, kellel kurjategijate ja Jumala pilkajatega tegemist ei tohi olla. Sina arwasid wist, kui kuradi korterist wälja said, et lähen aga nüid Kiisale naise juure — eks äi ämm anna ulualust ja kõhu täidet temale ja minule. Aga sa eksid, mees! Wargatele, lakarditele ja Jumala põlgajatele ei anta Kiisal öömajagi! See oleks patt, mis taewane isa meile andeks ei annaks.“
Ei ulualust, ei kõhutäidet, ei öömajagi wäsinud, nälginud inimesele! Ja seda ütleb taewase isa nimel see hea südamega, helde loomusega inimene! Taaweti suu ümber lööb naeratamine tuksuma, mis ennem kaastundlik kui mõru on.
„Kulla ämm,“ wastab ta peaaegu pehmelt, „ma põle jo Teie käest ei süia ega juua, ei peawarju pikemaks ajaks ega öömaja tänaseks ööks palunudgi! Minu suust põle muud sõna tuld, kui küsisin, kus Anu on.“
„Sa näed, et teda kodu põle,“ wõtab Mihkel jälle sõna. „Ja mis sa ta järele nii wäga pärid, kui kuuled, et temast sinule enam naist ega sinust temale enam meest ei sua. Jumala ja meie tahtmine seisab teie wahel. Sellepärast, mees, annan sulle nõu: mine ära meie silmist — sinu nägu juba on meile hirmus — ja wuata, kuda sa oma raisku läind eluga toime saad… Astu uksest wälja!…“
Sõbralist wastuwõtmist ta nende inimeste poolt küll ei oodanudgi. Aga et nad ta wastu ööd tänawale wihma ja külma kätte wiskasiwad, et nad teda weerand tunnikest jalgugi ei lubaks puhata oma katuse all, et nad
