— 390 —
wihmast märjad oliwad ja kõik, mis klaasi tagant paistis, sume oli, siis ei tundnud Lõhmus mõlemat inimest ära. Wastupanemata tung ajas teda aknale ligemale. Ta waigistas koera, kes tema peale haukunud, meelitamise ja taskust leitud leiwakoorukesega ära ning astus siis üsna aknakese lähedale. Sügawa pimeduse pärast pidi wõimata olema, teda toast näha; pealegi hoidis ta ennast natuke walgusepaistest kõrwale.
Ta polnud eksiteel, kui ta naist siit talust otsis.
Usuwenna juurest.
Seal ta istus.
Ja seal istus ka ta usuwend.
Nad istusiwad kõrwuti wäikese akna-aluse laua taga ja oliwad kõhuka raamatu kallal ametis, mis nende ees lahti seisis.
Muidugi Piibel.
Anu luges — tema heale-kõla oli läbi akna tumendatult kuulda — ja wahete-wahel peatas ta, et usuwenna poole üles waadata ja tema wahelerääkimist kuulata, mispeale nad lühemasse ja pikemasse mõttewahetusesse sattusiwad. Nähtawasti püidsiwad nad endile wastastikku loetawaid pühakirja-kohtasid seletada. Mees akna taga tundis oma põlwi nõtkuwat, kui ta pilk esimest korda naise pea peale langes. Ta tundis selle pea ära, enne kui ta nägu nägi. Mõlemate kätega asus ta tugewasti oma kepi ümbert kinni, sest pähe tõusnud palaw weri tegi ta silmad kirjuks. Ja siis järgnes tundmus, millest ta ei teadnud, kas see hingelik wõi ihulik oli. Ta sees lõi midagi põletawalt walutama, midagi hakkas nagu rebenema wõi lõhkema. See tundmus astus puredes ta kallale, kui ta naise pea pealt mehe peale waatas. Mõlemad pead oliwad nii ligistiku, et ta ühte nähes ka kohe teist pidi nägema.
See kõik oli alles midagi aimduse-sarnast, midagi ette nägewat, tekkinud ainult nende mõlemate sõbralikust koosistumisest, nende peade ligistiku-olemisest. Aga weel mõni silmapilk, ja waritseja akna taga hakkas tähelepanekuid tegema
