— 393 —
sõitjad wist. Nad seisawad leti ees, üks wiina, teine õlut rüibates, ja ajawad wa’ Tihasega laia juttu. Lõhmuse sisseastumist ei panda tähelegi. Kõrtsmik on mingi naljaloo ära westnud, sest kõik kolm naerawad täiest suust.
„Mine nüüd kirikupappisi reakima — üks niisama hea nagu teine!“ lisas wiina rüipaja kuuldud jutu jätkuks juure. „Kui sa neid reastoolis kuuled maanitsusi maha puistama ja palweid taewa poole wihtuma, siis mõtled: ega see mees ise teagi, mis patt on, see elab Jumalaga nagu wend wennaga — päris peaingel ise — ja nutab aina meie waeste pattude pärast. Aga näe!“
„Jah, nagu meie Paulsengi Amblas,“ wõtab õllejooja, piipu toppides, sõna. „Kirikus kuula aga teist! Küll ta teab, mis must on, ja küll ta teab, mis walge on. Koguduse juures muidugi. Mees joodikuid witsutama, mees hoora-elu hukku mõistma, mees kasusse läind tüdrukuid hurjutama. Aga mis ta ise teeb! Kogudus kasulapsi teisel täis, niihästi poegi kui tüdrid. Ei tunnegi mees kõiki oma liignaisi enam, nii palju on neid… Ega tea, kas olete kuuld, mis meie waga hingekarjasega mõne aja eest ühe sohilapse pärast juhtus? Lugu, et naera lõhki! Terwe kihelkond nüid menu täis…“
Tihane ega teine kõrtsiline ei tea, miks säherdust juhtumist Ambla mees mõtleb, sest õpetaja Paulseni kohta käis palju kentsakaid juttusid ringi. Seepärast paneb mees, kui piip tossama hakanud, toru hüidma.
Eks õpetaja wõta ühel pühapäewa-hommikul köstrega seltsis rahwast lauakirjutusele. Ilmub koa Kukewere mees Kernu Juhan kirjutusele. Mees astub laua ette.
„Kas soowid lauale?“ küsib kirikherra.
„Ei, õpetaja herra. Palun last ristida.“
„Kelle laps see on?“
Selle ja selle tüdruku laps.
Kui lapse nimi ja waderid ülesse kirjutud, tuleb wiimane küsimine:
„Mis lapse isa nimi on?“
Mees waikib.
