— 398 —
„Wähe neh, — waesus alatasa kaswamas. Ja küla maltswettisi täis, kes wiina wande alla on pand. Ja mitte üksi wiina — ka ilmasüita õllemärjukese! Ei pista need Jumala tallekesed enam jalgagi kõrtsiläwe üle — olla maapealne põrgu, ja mina ise wa’ sarwik sees… Ja wõi see meil üksi nii on — maltswettisi kõik kohad täis… Ela wõi ole siis nõnna!“
„No eks sa ole seda wa’ nodikest Kuglil juba küll kokku aand,“ tähendab Lõhmus suitsupilwe seest. „Wõid omale wist juba karjamõisa osta.“
Tihane tõrjub käega ja teeb nukra näo. „Tühja kah! Põle seda nodi nii ränka, kui arwatakse. Eks ma siis oleks jo ammu kergema põlwe peale läind… Aga ma tahtsin juure lisada, et lugu weelgi hullemaks kipub minema. Inimesed nagu pöörased — tahawad meie maalt ära minna ja maad tühjaks jätta! Eks sa ole wist juba kuuld — wisatakse kohad käest ära ja walmistakse kihinal-kahinal sinna minema, kus maa ja taewas kokku puuduwad…“
Türmi-elanik polnud sellest midagi kuuluud, ka Tallinna sadamas tööl olles mitte!
„Kuhu nad tahawad siis õieti minna?“
„Eks soojale maale. Üks ütleb Saratohwi, teine Samarasse. Maltswetid unistawad Kaananimaast. Wana prohwet pidada neid Egiptusest ära wiima tõotud maale, kus piima ja mett jookseb… Kas sa seda siis külas weel ei kuuld — Kiisa rahwas jo koa minekul —, wõi põle sa weel külasse saanudgi?“
„Ei ole,“ luiskas Taawet, kuna ta kulmu üle pilw lendas. „Westa aga kõik ära, mis siin ligi kahe aasta sees on juhtund — mulle on see kõik uudis. Astusin sinu juure kõige enne sisse.“
Ja et kõõrdsilma tasu mitte liig wähene ei saaks, nõuab ta weel poole hunti ja laseb teda seekord pealt rüibata.
„No hulle tükka oleme siin selle aja sees küll palju näind — ega ole kõik enam meelesgi,“ lausub Tihane suud pühkides. „Warsti peale seda, kui sina ära läksid, pidi jälle kord wiimne päew tulema. Prohwet olla oma püha
