2.
Weel ei olnud Maltswetil Järwamaal kindlat, tema õpetuse ja tema isiku külge liitunud kogudust. See tekkis aega mööda hiljem. Aga tal oli nende paljude seas, kes tema lugemist käisiwad kuulamas, juba hea hulgake poolehoidjaid, ja nende arw näis jõudsasti kaswawat.
Juba tema paljas nimi oli wõimsaks tõmbejõuks. Selle kõla ei mõjunud mitte ainult palwelise rahwa, waid ka nõndanimetatud ilmalaste kohta, kelleks inimesi loeti, kes usu-asjadest leigemalt, ilma iseäralise ärduse ja agaruseta, osa wõtsiwad, inimesi, kes iga pühapäew kirikus ei käinud, wõi, kui nad kirikus käisiwad, mitte igakord ka wendade koguduse palwemajas ei käinud. Maltsweti nimi mõjus nõnda, et palwe- kui ka ilmarahwa seast needgi, kes tema kõneosawust ja tema sõna wõimu weel ei tundnud, hulgana tema lugemistele woolasiwad — nagu iseäralisel sisemisel sunnil.
Selle sunni kohta ei olnud nad, nagu tähendatud, ise sugugi selgusel. Keegi neist ei oleks teadnud öelda, et see sund ja tung walitsewatest oludest tekkis, kõige pealt nende ihulisest hädast. Nad oliwad inimesed, kes peastjat ootasiwad, õiget peastjat, ja seal ilmus keegi, keda nad peastjaks arwasiwad pidada wõiwat, sest et ta teisem oli kui need, kes endid seni peastjateks tunnistanud, ilma et nad kedagi oleksiwad peastnud. Nad otsisiwad ihkamisi ja aimamisi inimest peastjaks, kes nende häda mõistab, kes nende wiletsust tunneb, — nad otsisiwad oma meest. Ja Maltsweti Juhan oli oma mees. Ta pidi oma mees olema, sest et ta neile peastjatele wastu hakkas, kes peastmist tõotasiwad, aga toe-
