18.
Aadu Wikerpuur oli juba kolmat kuud Tagural mõisateenijatele riideid õmblemas: esiti aidamehele, siis kärnerile ja kutsarile, ja weel mõned ootasiwad järge. Meister oli omale terase õpipoisi wõtnud, kes pressrauda soendas, nööpauka tegi ja juba üle ääre löömisega toime sai; nõnda edenes rohke töö, mis tal mõisas osaks saanud, hästi ja rahakest tuli ka. Kuid see kõik polnud iseäralik. Iseäralik oli ainult, et teenitud raha Wikerpuuri punga peatama jäi. Laupäewa-õhtuti ja pühapäiwiti ei nähtud teda naljalt enam kõrtsis, ja „sellipäewale“ esmaspäewadel näis ta täiesti lõpu peale teinud olewat.
See tähendas kahtlemata midagi, aga mida, seda ei teadnud keegi. Meister Wikerpuur, see lorikapukas, oskas oma saladusi hoida, kui ta aga tahtis. Pärijatele wastas ta mõne naljatusega, muu seas tõendades, et ta ennast kainuse harjutamisega Maltsweti usu wastu ette walmistada, mis tema hinges juurduma löönud. See tähendab: inimesed pidasiwad ka seda wastust naljaks, sest et see nende meelest naljakas näis olewat, aga kes teab, ehk oli tõsi. Usk teeb ju imet, ja Maltsweti usk oli nii paljude kallal imet teinud, miks siis mitte meister Wikerpuuri kallal ka! Tõele ligemale küinis inimeste arwates mõte, et Aadu omale
