19.
Tallinnamaa talurahwa kolm maakuulajat, Aabram Nort, Hindrek Selbach ja Gustaw Malts oma tõlgiga oliwad Peterburisse jõudes lihtsas, odawas sissesõidu-kohas, „Tallinna wõerastemajas“ Uuel uulitsal, korteri wõtnud. Järgmisel päewal puhati reisuwäsimust ja käidi pealinna uhkemaid paikasid waatamas. Silmitseti muu seas ta suurt talwepaleed, kuhu saadikutel nii tähtjas ja, wõib olla, kaelamurdew käik ees seisis. Täna oleme weel wabad, ei tea, kuda lugu homme on — mõtlesiwad mehed. Ehk istume siis juba kusgil pimedate müiride taga ja wahime aknate poole üles, milledel jämedad raudwarwad ees, kust meid siis hiljem nagu kurjategijaid ahela otsas kodumaale tagasi wiiakse — haagikohtuniku nuhtlusele wastu…
Selsamal päewal saiwad mehed Samarasse rändajate saadikutega kokku. Neid oli kuus isikut — kolm Eesti-, kolm Liiwimaalt. Esimesed — Madis Männik, metsawahi Aadu Mihailow ja Koigi kõrtsi Jaan Amblast — oliwad Krimmi minejatele muidugi tuttawad, Riiamaa mehed aga, kelle seas üks hästi Wene keelt oskaja koolmeister leidus, wõerad. Ka nendel oli palwekiri walmis, mida nad niisamuti nagu krimmlasedgi otsekohe Keisrile ära tahtsiwad anda. Tehti otsuseks, seda toimetust järgmisel päewal ühisel ajal ette wõtta.
