— 445 —
Ja weelgi leidus mõni mees, Kiisa Mihkel eesotsas, kes baroni wiguri peale jälle „sisse kukkusiwad.“ Kui need kolmat korda saksa palwele läksiwad, kuulsiwad nad, et saks waheajal teisele arwamisele jõudnud: ta pidada nende ülesütlemist liig waraseks! Antagu talle kuni tulewase Jakobi-päewani mõtlemise-aega, siis tahtwat ta neile kindlasti öelda, kas ta nende palwet wõib täita wõi mitte…
Sellega oli Kugli meeste lootus otsas, sel aastal weel passisid saada, ning otsas ühtlasi takistamata mujaleasumise lootus. Ehk olgu siis — nagu Kiisa omad ja mõned teised unistasiwad —, et Jumal nad ilma passita ja herra loata, kas wõi läbi õhu, tõotatud maale wiib. Kes küll niisugusele imele wastu ei waadanud, jäiwad siisgi ärewuse ja põnewusega ootama, kuda asjad kujunewad ja mis nendega saab, kellel korda oli läinud, kohtasid üles öelda ning kuberneri käest mõisnikkude lubatähtede wastu passisid saada. Läheb nende ettewõte õnneks — mõtlesiwad nad — küllap meie ehk siis Jumala abiga ka nõu leiame, kuda Egiptusest minema peaseme — kas wõi salaja, kui muidu ei aita…
Mis Kiisa pererahwasse puutus, siis oli Mihkli ja Liisu usk imede sisse praegu kindlam kui kunagi enne. Uued märgid Jumala wägewusest kinnitasiwad seda usku. Kui suur pidi see Jumal näituseks olema, kellel korda läks, Aadu Wikerpuuri patu-unest äratada ja usklikuks maltswetiks teha! See käpuga katsutaw ime oli sügisel sündinud. Aadu Wikerpuur, see lakard ja üleannetu tükimees, see pühaduse pilkaja ja wagaduse naerja, see Jumala laste nurjatu hirwitaja sai korraga „pööramist,“ heitis ära enesest umbusu ja ilmalaste patukombed, mis jõledad on Issanda ees, ja astus alandlikult, oma pattusid südamest kahetsedes, „armu saanud hingede“ kogudusesse. Aadu Wikerpuur jättis maha wiina ja tubaka ja sealiha, mille peale ta seni nii maias olnud, ja oli walmis kas wõi palja wee ja leiwa juures, muidugi ka hallis riides, Jumalat tões ja waimus teenima…
Uut usku ja puhastatud armuõpetust oli ta iseäranis Kiisal õppimas käinud, sest ta pidas Mihklit ja Liisud,
