— 447 —
Noorpaarist polnud seepeale tükil ajal kõppu ega kappu kuulda. Näis, nagu magaks ta oma noore õnne udusulgedes magusat talwe-und. Ainult Kugli kõrtsis tuletasiwad lobisewad ilmalapsed, wa’ Tihane eesotsas, ühte ja teist wahel „hirwitades“ meelde. Muidugi oli neil iseäranis Aadu usuwahetuse ja naisewõtmise lugu hambus, mille kõrwal ka nooriku minewikku, niipalju kui see mõisaga ühenduses seisis, riiwati. Muu seas loriti, kui kahju Wikerpuuril olnud kõhurääkimist, mis Kiisa Mihkli ja teiste kirjatundjate poolt kah raskeks patuks tunnistatud, maha jätta. Wiina ja õlle, tubaka ja sealiha — kõik olen Maltswetile juba ohwriks wiinud, nüid ütle ka weel wiimasest ajawiitest, mis omale ja teistele lõbu tegi, lahti! — nii mõelnud küirakas rättsepp kurwalt ja püidnud kõhurääkimist wagade wastu kaitsta. Seestpidine heal olewat ju südame-heal — seletanud ta —, ning seda healt tappa ei olewat inimesel luba. Kuid äi ja ämm ning needsinatsed teised kirjatundjad jäänud oma hukkamõistwa otsuse juurde kindlaks. „Ega tea, ehk on „wana-leiwa“ wäljaheitmine koa weel patt,“ öelnud Wikerpuur seepeale sügawa tõsidusega, ja ajanud asja niikaugele, et hakatud kirjast järele uurima, kudas lugu selle pahanimelise asjaga õieti on…
Esimest elumärki andis noorpaar enesest Kuglile alles kewade poolt talwe, ja nimelt — warrule-kutsega. Kiisa talus olla weidi liig warase kutse üle tuska ja ärewust märgata olnud. Aga warrul tehtud kõik jälle heaks. Aadu seletanud äiale-ämmale, see pisuke tüdruk mähkmetes, seep see patuloorm olnudgi, mis oma rõhumisega tema ja Else südamed Maltsweti usu wastu muredaks teinud; poleks seda olnud, poleks prohweti kogudusel ka Aadu Wikerpuuri ega tema noorikut truudeks, ustawateks liikmeteks olnud. Kui suur rõem aga taewas tõsiste patuste meeleparandamise üle walitseda, seda wõiwat äi ja ämm Piiblist järel waadata…
See Aadu Wikerpuuri patustpööramisega sündinud ime andis Kiisa rahwale asja, nüid seda suurema õhinaga weel teist sarnast imet taewast maha paluda, ja nimelt oma wane-
