— 449 —
kes nüid alalisel põgenemisel paigast paika oli, ühel õhtupoolel Kiisale. Lõhmus on ta tulemist Seenepalu õuest näinud — ta tunneb Juhan Leinbergi ta kõnnakust ja kõrgest kaswust eemalt ära. Tundi poolteist hiljem — on juba pimedaks läinud — pistab lõõtsutaw mees pea Kiisa ukse pealt sisse ja hüiab Maltsweti poole, kelle ümber wäike palwe-seltskond koos on, põrisewa passihealega:
„Waga mees, korja oma koiwad ja käbarad — juba hurdakoerad külas! Praegu tulewad Tõnu-Peetrilt wälja!“
Ehmatanud segadus algab. Keegi ei tea, kuhu prohweti ära peita. Ühelegi ei tule peidukohta meelde, mis leidmise eest wähegi warjatud oleks, ka usuisale enesele mitte. Ainus, kelle pea õlade peal kikki jääb, on hoiataja ise, Lõhmuse Taawet.
„Tule seie lugeja papa,“ kostab ta rahuline heal üle ukse, „ma upitan su õues suure kuuse otsa, — ega sind seal oksade wahel pimedas keegi näe ega tea otsida! Teie teised aga, pugege ükshaawal igasse külge laiali!“
See on peastew sõna, mida iseäranis tagakiusatud prohwet enesele teist korda ei lase ütelda… Lõhmuse upitusel ronib ta sedamaid Kiisa õues kaswawa wana auwäärt kuuse otsa, mille tihedad, lopsakad kahuoksad talle pimeduse kaasabil head warju pakuwad, — sellesama kuuse otsa, mille tipus Kiisa Mihkel wa’ kõõrdsilma lobina järele toona wiimast päewa oodanud…
Ja tõepoolest — tulewad, otsiwad, — otsiwad nagu nööpnõela, pöörawad elumaja kõigi kõrwaliste urgastega, hagerikust ja aidast kuni sealaudani, pahempidi, ning lähewad ometi pika ninaga minema, ilma et ühelegi suurt kuuske aida otsas meelde tuleks!
Naerdes ronib prohwet puu otsast maha, kui hädaoht möödas, ja hakkab oma keppi otsima, mille ta ärewusega kotta unustas ja mis temale, nagu ta kuuse otsas kõpitsewa südamega kartis, kergesti äraandjaks oleks wõinud saada. Aga patustpöörmata ilmalaps, kes püha mehe ära peastis, on ka ta kuulsa kepi aegsasti warjule wiinud. Seenepalu poiss toob selle prohwetile hilja õhtul peastja käsul ilusasti kätte.
