— 455 —
„Meist meelehaigus Jumalal,
Suur riiupõlw on taewa all,
Kõik rahu otsa saanud.“
Ühtlasi tekkis paiguti ikka enam kultuslisi lahk-kombeid juurde. Nagu ristimisi ja laulatust oma usu järele „üle tehti“, nõnda tuli ka sellelaadilisi lauale-wõtmisi ette, ning sündinud lapsukesi pandi, et neid Jeesusele sarnasemaks teha, peale ilmale-tulemist kõige esmalt sõime sisse heinte peale. Wana-õeluse ausat pärisnime „kurat“ ei julenud mitmed maltswetid enam suhu wõtta, uskudes, et sarwik kohe sinna ilmub, kus teda nimetatakse; „kuradi“ asemel öeldi „paha“, kui teda waja oli raamatut lugedes wõi juttu ajades nimetada.
Madise noore ase-õpetaja pikad ning pipardatud karistuse- ja noomimise-jutlused jäiwad kangekaelsete wastaste kohta täitsa mõjuta, wõi, mis õigem, see mõju oli wastandline: noore papi turtsumine, kes püstiseisjaid wahel koguni Siberiga ähwardanud, andis waenuawaldustele ainult weel hoogu.
Haagikohtunikkude keelu kiuste, misläbi maltswetlaste kooskäimised ja palwepidamised karistusewäärilisteks tunnistatud, paisus liikumine talwel 1860. ja 1861. aasta wahel iseäranis elawaks ja tüsedaks. See ei muutunud ka, kui usuisa ise talwe teisel poolel kaugele maale reisis. Ei poolegi, waid tuhin läks „abiprohwetide“ õhutusel, kes oma lõõtsad nüid alles õieti puhuma paniwad, weel seda suuremaks. Neil abiprohwetidel mõlemast soost, kes maad mööda ümber rändasiwad, nagu Kerna mölder, Paide Ants ja lugeja Mari, wõi oma lähemas ümbruses töötasiwad, nagu neitsi Miina Tiskres, Tõnu-Peetri Madis, Kiisa Mihkel, Lõhmuse Anu ja teised Järwamaal — neil kõigil oli nüid oma õõguwatele põrgu- ja taewakirjeldustele uus aine juurde lisada, mille tõmbewõim kõigest senisest kaugel üle käis. See oli „Egiptuse orjapõlwest“ lahkumise ja tõotatud maale „asumise aine“. Kõik torud ja wiled pandi selle ukse ees seiswa suure sündmuse kuulutamiseks ja soowitamiseks üirgama. Sagedasti uppusiwad kõnelejad tume-saladuslisesse luule-merde, mis imedest kihises, ühes oma kuulatajatega ära,
