— 483 —
„kellegiks, kes ei eestlane ega tema isand ei ole.“ See oli keegi Baltimaal elaw Wene kodanik, kelle silmad niiskeks läksiwad, kelle rind haawatud õiguse- ja õigluse-tundmusest wihaselt üle kees, see oli Tallinna ülem-kooliõpetaja Blagoweshtschenski, kes sel ajal sule kätte wõttis ja wägiwallast ning wiletsusest, mida Eesti talurahwas kannatas, Saksa keeli raamatu kirjutas nimega „Eestlane ja tema isand.“ Ta kirjutas raamatu selles keeles, mida „eestlase isandad“ kõige paremini mõistsiwad, et nende peale wõimsamalt mõjuda, aga ta pidi raamatu wäljamaal trükkida laskma, sest et Balti tsensur, nagu kõik awalik wõim, nendesamade isandate käes oli, kelle wastu ta leegitsewate kaebtustega wälja astus. Oma piiramata wõimu tarwitades, keelasiwad Blagoweshtschenski süidistuste läbi wihastatud orjaisandad raamatu Baltimaal ära ja paniwad kauplustes olewad eksemplarid pitseri alla. Aga nad oliwad teda lugenud ja hoobid oliwad pihta läinud. Seda tunnistas nende awalikkude healekandjate sapisülitamine, see selgus wiimaste wingerdawatest katsetest, protesti-kirjas seiswaid tõeasju waleks ajada.
Mida tegi aga rahwa-isa Jannsen sel puhul? Eesti rahwa ainus awalik eestkostja ja healekandja tol ajal?
Ta noomis. Muidugi mitte isandaid, waid orjasid. Üksgi papp kantslist ja ühegi Saksa lehe toimetaja ei saanud noomimise, sõnaosawa, rahwaliku noomimise poolest tema wastu. Ta peksis ja palus sinna juurde täie suuga Jumalat. Iga kiri, mis ta rahwa tolleaegse majanduslise ja usulise liikumise wastu oma lehes awaldas, algas häbistamisega ja lõppes palwetamisega. Rahulolematus ja rumalus oliwad üleüldiskahjulised ebawoorused, millede pärast ta rahwast rihmas ja millede häwitamiseks ta Jumalat appi palus: „Issand, kui sinna ei walgusta, kes peab siis walgustama?
Neil on selge rummalus,
Ei se ennesest ei lõppe!“
Mülgast aga, kust need tõbed tekkisiwad, ei jätnud ta mitte ainult nähtawale toomata, waid püidis seda palju enam agarasti ära warjata. Jannsen teadis ja nägi seda
