— 527 —
Palwetati palju ja kirglikult selles mustas hädas. Nagu ilmalikka abimehi rahaga, nii „wõieti“ taewast abimeest palwega. Palwetati koos ja palwetati üksikult. Nõuti taewa-isalt mingit, kui ka kõige wäetimat märki, kas sellest hirmsast ootamise-piinast midagi wälja tuleb wõi mitte. Käidi waga neitsi Miina peale, et ta Issanda waimu jälle oma peale kutsuks ja selle läbi ilmutaks, mis usklikkude hulgal oodata wõi karta on. Kuid asjata, asjata pidi kõik olema! Kõigewägewam ei andnud oma lastele ei unes ega ilmsi ühtegi arusaadawat märki, ning waga neitsi kõneles, kui ilmutaw waim teda warjas, nii segaseid asju, et üksgi inimlik peaaju neid mõista ega seletada ei jaksanud. Egiptuse pimedus jäi nagu senigi tulewiku ette katteks.
Läks weel aega, enne kui koitma hakkas.
Aega ja raha.
Siis aga hakkas kohutawalt koitma.
Juba oli terwelt kaks kuud ehk kaheksa seitsmepäewast nädalat kahes hädakoopas abiraha oodatud, kui tähele pandi, et suguwend Jegor oma sõpradest eemale hakkas hoidma, kuna abimees ja heategija Gawril Iwanowitsch oma kaitsealustele hoopis nägemataks sai. Kuulsa kindrali kuulus kutsar ilmus wäljarändajate korterisse ainult weel arukordadel, oli märksa kasinama jutuga kui enne ja pani igakord warsti jälle minema. Sekretäri herrast, kes enam nägugi ei näidanud, teadis Jegor ainul öelda, et ta kuhugile „toimetuse peale“ läinud, kus temaga kokku ei wõiwat saada. Ning siis järgnes aeg, mil suguwend Jegor Antonowitsch ise abi-ootajate silmaringist niisama kadus, nagu sõber Gawril Iwanowitsch eel. Käidi teist paar korda otsimas, aga ei saadud näolegi.
Nüid lõiwad abiootajate silmad kirjuks. Wikerkaarikarwalise wirwenduse sees tantsis pikk rida arwusid, süsimusti arwusid, mida nähes ja kokku arwates pereisadel ihukarwad püsti tõusiwad. Nendest arwudest kogus summa, mis 900 rubla ligidale ulatas. See summa oli Jegori ja Gawrila kaudu abiraha-muretsejatele meeleheaks läinud! Juurde arwata muidugi, mis 120 inimese kahe-kuune üles-
