— 547 —
hingeõhku ja healekõla, tema waatehelki ja palgekuma, enda ligidal, nii wastupanemata oli ta ihaldus, tema ilusat keha, tema kaunid liikmeid jälle kord abielu-sängis enda ihu wastu suruda. Mitte üksnes hingeliselt, enda sisemiste omaduste poolest, ei olnud Anu kauase eemalolemise mõjul Taaweti meelest nagu paleuslisemaks tõusnud, luulelise läike sisse sattunud, waid ta oli ka ihuliselt ihaldamisewäärilisemaks saanud; Lõhmus, oma kiimaluses erutatud luulewõimuga, kujutas endale abielulisest kokkupuutumisest temaga midagi mõrsja-öö sarnast wõi weelgi enamat ette, midagi, mis ta südame tormiliselt tuksuma pani, mis talle were kuumalt pähe kihutas.
Ja weel midagi aitas teda kangelaseks teha, patuste, roojaste himude üle kõigi imestuseks wõitu saada: armukadedus. Küll lämmatas ta ruttu iga sellest mürgihallikast tõuswa kihwtileitsaku ära, milleks tal muud waja polnud, kui Anu nägu, ta suurt, awalikku silma oma waimupilgu ette kutsuda ja oma kainet pead kohut mõista lasta. Aga — aga — ta tuli jälle, see susiw, nõelaw tundmus, tuli salaja wargsi, tuli taga-uksest. Hiilis ligi ja salwas… Taawet arwas sellest waenlasest lahti saawat wõi teda wähemalt kaugemale tõrjuda wõiwat, kui Anu jälle tema silma all, tema külje wastu, täiesti tema hingamise-ringis ja mõjuwallas elaks. See sai uueks hooks tema püidele, naist enda juurde tagasi saada, uueks jõuks, millega ta oma kombelised nõrkused, kõige pealt wiinahimu, ära wõitis.
Tal läks korda, naise ja selle wanemate usaldust sel määral wõita, et tema igatsus kustutust, ta palaw püie täitmist leidis. Mitte nii wäga usaldus tema isiku kohta, kui usk Jumala poolt nende palwete mõjul tema kallal tehtud imeteo sisse saatis korda, et Anu isa ja ema nõusolemisel otsusele jõudis, mehega jälle abieluliselt ühineda, temaga uuesti ühise katuse alla elama asuda.
Natuke sõbralist sekeldust sünnitas abielu-paari wahel esialgse elupaiga walimise küsimus. Anu kutsus Taawetit niikauaks Kiisale elama, kui neil jälle korda läheks, oma kodu ja koldet asutada, milleks neil praegu weel jõudu
