— 558 —
töö ära, püidsiwad nende ja nende perekondade peatoiduse eest hoolt kanda…
Lõhmuse Taaweti ettepanekul ei unustanud talgulised Kiisal peremehe kõrwal ka ta saunameest ära. Oli ju selle paluke weel palju kitsam kui esimese oma. Taawetil polnud waja rõemsaid töölisi Altsauna Tõnise kartulimaa pärast suurt paluda ja meelitada, nad tundsiwad selle waese, lõdwa mehe wastu, kes oma naise ja Kiisa pererahwa usu ohwriks saanud, isegi nii palju osawõtmist, et tema heaks talgutööd jätkasiwad ja walgest kewade-ööst lisa wõtsiwad, kui päew lõppes. Tõnise kartulid pandi ilusasti maha ja pisut otregi siputati põllunurka. Ennem jättis Lõhmus muist Kiisamaad tühjaks, kui seemne, saunameest ilma jättes, otsa laskis saada.
Kohe pärast pühi hakkasiwad Taawet ja Mikk päew päewa kõrwal mõisas käima, esimene oma hobusega. Leiwakoti pani neile Seenepalu perenaine; piima saiwad Lõhmuse lehmamullikalt ja Seenepalu kaewust.
„Kiisa toadi rehknoot lä’eb suureks, ilma-suureks!“ naeris Taawet wahel naisewenna wastu. „Aga küll ma mehe maksma panen, oodaku aga!“
Mõisas sülitati muidugi tuld ja kõrwa maltswettide pöörase hulkumise pärast keset kibedamat tööaega ning ähwardati kõige punasemate karistustega kõiki, kes mõisapäewad wõlgu jätsiwad. Natuke leplikuma silmaga hakati ainult Kiisa peale waatama, kui sealt korraga kaks tugewat töömeest ilmusiwad, kes walmis oliwad wana wõlga tasuma ja uue eest hoidma. „Wõib olla, et Kiisa Mihklil seega koha ja naha peastate,“ tähendas opmann Miku wastu, kui see temale nimetatud tõotuse ära andis.
Wiimaks tuliwad maltswetid.
Alles Jaanipäewa ümber!
Longus ja sorus.
Longates ja pugedes.
Nagu peksetud penid.
Laewa ootamine oli nende näod mustaks waabanud ja liha nende luude pealt ära kuiwatanud, nii et ilmalapsed neid enam ära ei tahtnud tunda… Tummalt, pruntis
