— 565 —
Üks niisugustest oli Lõhmuse Taawet Kuglil.
Midagi polnud loomulikum, kui et tema-sugune mees, kes kodumaa seadustega ja nende tegijatega eluaja karwu-pidi koos elanud, siit kuhugile mujale igatses, kus wähegi lahedamad olud walitseksiwad. Wäljarändamise-kumin äratas seepärast kohe tema tähelepanemist, kui see talle minewal sügisel, wäljaspool wangikoja-müirisid, kõrwu tungis, kõige pealt kõmin Samarasse rändamisest. Aga esiotsa ei wõinud ta asjale lähemale astuda. Seks oli ta, wangist tulles, liig paljas mees. Teiseks hakkas Samara kohta hiljem halba kuulduma, mis, kui sellest osagi tõsi oli, ettewaatliku mehe mõtlema pidi panema. Krimmi liikumine jälle awaldas ennast algusel nii tölbi usulise narrusena, et Lõhmus selle peale ainult käega wõis lüia, seda enam, et „armu saanud hingede“ kallist Kanaanist ja tema oludest niihästi kui mitte midagi teada polnud.
Kuid järgnes aeg, kus üks kui teine põhjus makswuse kaotas. Lõhmus leidis wäljarändamiseks ainelise jõu ja sai Krimmi kohta wäljarändamisele julgustawaid teateid.
Seenepalu Andres lubas temale raha laenata.
„Kui sa senist wiisi tööd edasi teed,“ ütles see tõsine sõber ühel päewal Taawetile, „siis kogub sulle pool teeraha kewadeks isegi kotti ja poole wõid minu käest soada. Äi ehk jõuab sulle seemne ja hobuse hinna koa tagasi maksta.“
Wiimast Taawet ei lootnud, sest waga Kiisa Mihkel oli waraliselt niihästi kui otsas, aga sõbra laenu-pakkumise wõttis ta tänuga wastu.
„Ole meheks, aga ega ma tea, milla ära jõuan tasuda…“
„Maksa, milla jõuad,“ oli Andrese wastus, „häda mul ei ole ja ilma ma ei jää.“
„Kust sa seda tead — hakkan ehk jälle jooma?“ naeris Lõhmus.
„Jood, mis jood — eks sa siis pea jälle wahet, nagu nüidgi,“ tuli pealiskaudse rahuga Seenepalu peremehe musta habeme seest.
