— 572 —
Hõbedane paiste nõrgus sõredast, wäheste lehtedega kaasikust nagu sõelast läbi, et seda heledama kumaga nende puude külge peatama jääda, millel paksem lehekuub seljas. Need kuued oliwadgi enamisti punased wõi punakaskollased. Ja korraga oli lõhna tunda, metsast salaja imbiwat lõhna, mis selle wärwiga kokku käis. Nagu oleks ka see lõhn mõlematele selsamal sekundil tuntawaks saanud, nii äkitselt ja ühel ajal waatasiwad mehed jälle ringi — wilksti paremale, wilksti pahemale poole…
„Soame näha, kas salaja jääb!“ pomisesa Lõhmus mõttes.
„Hulk inimesi — ei tea!“ sosistas Wikerpuur, küsimata teades, mida seltsimees mõtles.
Sammusiwad seepeale waikides edasi. Waikides ja maha wahtides. Mõlematel midagi rõhuwat südame peal. Teadmata, kust tuli. Nagu õhust. Nagu kuupaistest. Nagu sealt nende weripunaste puulehtede seest…
„No, eks sa reagi siis koa, kuda sa selle püha abielupõlwega rahul oled!“ wõttis Taawet mõne aja pärast naljatooni üles, et sellega nende tuju peale heitnud warju ära peletada.
„Oi, wennike, see on üpris magus põlwi!“ kostis Wikerpuur, tema püidele wastu tulles, selsamal toonil. „See on nii umbes kõige parem, mis inimesele elus osaks wõib soada! Ma olen ihust ja hingest naise-mees!“
„Iseäranis ihust?“
„Hingest koa!“
„Siis lepid naisega koa päewal kokku?“
„Igal ajal! Mul jo hea naine.“
„Eks igamees kiida oma kitse!“
„Mul on naine, Taawet, et otsi teist sihukest peerutulega!“
„Ei sa ole weel sugeda soand teise käest?“
„Kui oleksingi soand — ega ma sellepärast teda weel pahaks hakkaks laitma! Niisukese naise käest wõta hoobidgi tänulikult wasta…“
