— 576 —
suse waljust ei tuntud. Liigutawat elu tuli laisklejate kehadesse alles siis rohkem, kui külalist märgati, kui Lõhmuse teretaw heal peremehe selja tagant, ukse-esisel walitsewa poolpimeduse seest kuuldawaks sai. Pouka pööras enese, walju niuksatamisega haigutades kõhuli ja liigutas nuusutades ninasõermeid. Must kass tõusis üles ja tõmmas enese, keha ringutades, looka. Siim ahju kõrwal maas hakkas kerkima — kerkima, kuni ta wiiwaks õnnelikult istukili sai ja lahtise suuga wahtima jäi. Mari hoowas enda selja pealt külleli, ja kuna ta silmadega külalist tunnistas, nabis ta parema käega wirgasti pead sügada.
Täiesti endisesse olekusse jäiwad „proua“ ja „preili“. Need ei lasknud endid tarwilises tegewuses sugugi eksitada. Lohkus põskedega nosis wäike piimakaan walge, heljuwa nisa otsas imeda, ilma sisseastujatele ainust pilkugi kinkimata. Imetaja lõi meestele silmad küll wastu, tundis wõera waiguse peeru lõkendawal walgusel ka peagi ära, jäi aga lõbusa hooletusega paigale, õemehele walgeid hambaid ja laia, laiska naeratamist teretuseks wastu läkitades.
„Sul näikse hea põli olema,“ ütles Lõhmus, sängi ette seisatama jäädes ja pilku emast ja lapsest üle käia lastes.
„Ega wäga wiga ole!“ naeris Elts ja sirutas talle käe üle lapse ja enda katmata rinna heasõbraliselt pihku.
„Sedasi õpid wiimaks laisaks!“
„Mis ma weel õpin — olengi!“
„Kuule, Oadu, sa ää lase naist hukka minna!“
„Ega prouad tohi keegi sundida,“ kostis rättsepp, auukartlikult kulmu-karwasid kõrgele ajades. „Kes omale proua wõtab, peab prouale andma, mis proua kohus on!“
„Kas kuuled nüid!“ muigas noorik Taaweti poole. „Ja sellega olen mina — wõid uskuda — wäga rahul!“
Mehed wabastasiwad endid peakatetest ja üleriietest. Kuua Lõhmus seepeale sängi lähedal järi peal istet wõttis ja, Elsega juttu westes, piipu hakkas toppima, päterdas Wilerpuur rahutult ühest kohast teise, munas kana meelde tuletades. Tema rõem, head sõpra külalisena oma katuse all näha ja talle oma naisemehe-õnne näidata, oli liig suur.
