32.
Wingerdawad ussikesed.
Kui Lõhmus järgmisel hommikul Serwikult lahkus, ei teadnud ta arwata, et sõber Wikerpuur tema külaskäigu nii ruttu ära tasub. Aadu ilmus juba teisel päewal Seenepalule. Aga mitte rõemsa külalise naeratawa näoga, waid tõsiselt, kortsus kulmul.
Ta tõi halbu uudiseid Albust kaasa.
Mägedel peetud koosolek oli ülemusele ilmsiks saanud. Asi oli haagikohtunikule palawalt ette kantud. Äraandjat polnud palju waja otsida. See seisis teisegi walla inimestel, kes Albu olusid ainult eemalt tundsiwad, kohe mõttes, sest Seenepalu peremees ja Lõhmus hüidsiwad enne, kui Aadu mehe nime nimetanud, nagu ühest suust:
„Ega wist keegi muu, kui wa’ Wilk!“
„Tema neh!“ wastas Wikerpuur. „Nägime teda ju Taawetiga ise koosoleku-õhta nuuskimise-käigul… Juba teine hommiku wara kihutand teine Ahulasse aagrehi jutule.“
Albu talitaja Jüri Wilk polnud mitte ainult kui sakste ees roomaja ja oma ametis kui mõisa ja haagikohtuniku truu-alandlik ja üliagar käsutäitja üleüldiselt tuttaw, waid ka kui Maltsweti usuliste isiklik õel waenlane. Ta wihkas neid kitsarinnalise wagatseja wisa sallimatusega, sellesamaga wäiklase fanatismusega, nagu wennaste koguduse juh-
