— 584 —
halli taewa poole, kus see pidi elama, kes ju wõimu poolest haagikohtunikustgi üle käiwat ja ilma kelle tahtmiseta warblane katuselt ei langewat. Kui ta just imet ei tahtwat teha ja mõlemat nuhtluse-alust peksu-pingilt nägemata kätel ära kanda, siis wõiwat ta ometi nii paljude usklikkude palwele soowitawat mõju kohtuniku kohta anda…
Teie lapsukesed! Nagu poleks haagikohtuniku südame liigutamine, mõisniku rinnas kaastundmuse äratamine, niisama suur ime olnud!…
Mõisa-õue kogunud maltswettide rohke hulk ei jäänud haagikohtuniku ümbruses mitte nägemata ja kohtunikule teatamata. Selle eest kandis muude seas juba Jüri Wilk hoolt, kelle wagusi waritsew nuuskuri-nägu kord siit, kord sealt nähtawale tuli. Aga kohtus tehti, nagu ei pandaks halli- ja mustawatimehi tähelegi. Mõlemad kaebealused kutsuti, kui herra von Grünewald kohtulauda ilmunud, warsti ette ja kohtupidamine algas.
See oli lühikene ja lihtne, sest et kumbgi oma süidi ei salanud, aga lühike ja lihtne oleks see ka wastasel puhul olnud, sest keda tol ajal haagikohtunik karistuse alla tahtis mõista, selle mõistis ta salgamisest ja headest tunnistustest hoolimata karistuse alla. Ka polnud kohtu-alusel kaitsjat, kes kohtuherra kallist aega oleks wiitnud…
Pearn ja Toomas kaitsesiwad endid ise, niihästi kui mõistsiwad ja niipalju kui kohtunik sallis. Palju seda sallimist just ei olnud, sest herra von Grünewald, see endine karm ohwitser, ei wihanud midagi nii wäga kui käsualuste „lougamist.“ Ohwitserina oli ta soldatitelt tumma käsutäitmist ja allaheitmist nõudnud, haagikohtunikuna nõudis ta sedasama tema käpa alla sattunud talupoegadelt. Siisgi saiwad mõlemad kaebealused endi wabandamiseks mõne alandliku sõna ikkagi öelda.
Nad juhtisiwad muu seas „kõrgesti austud aagrehikohtu“ tähelepanekut selle peale, et ju wäljarändamine uue talurahwa seaduse järele, mõisniku loaga ja kuberneri poolt antawa passiga, keelatud pole. Kooskäijatel olnud mõisalubad seaduslisel ajal wälja wõetud, sellepärast arwanud
