— 59 —
sukese kätkisse tagasi ja astus kergel, kuulmata sammul nagu kass üksiku mehe juurde.
„Taawet!“
„Mis sa tahad?“
„Tule kaasa!“
„Kuhu? Maltsweti lugemisele?“
„Ja.“
„Mina? Mina Maltsweti lugemisele?“ Ta tõstis pead ja hakkas laia, üleannetuma healega naerma. „Mis ma seal pean peale hakkama?“
„Kõik lähwad jo, Taawet, miks siis mitte sina?“
„Ja, teie Jumala lapsed, teie wagad ja jumalakartlikud, teie lähete kõik — mis minusugusel sealt on otsida? Ega lugemised patustele ole, ega üleannetumaid seal ei sallita!“
„Taawet!“
„Ei!!“ kärgatas mees kõmisewal rinnal, ja matsatades langes ta rusikas põlwe-kondi peale maha. „Ma ei taha! Ma wihkan teie igawaid jorutusi!“
Nooriku pilk põletas nagu sulataw tuluke patuse laugu peale maha. Korraga hakkas Anu mõlema käega mehe pea ümbert kinni.
„Taawet, mõtle meie lapse peale!“
Selles hüides nuuksus terwe õnnetu inimese-hing, — kartuse, mure, walu, ahastuse pärast lõhkew süda. Ja kui Taawet silmad üles lõi, waatas ta kahe sinise, särawa tähe sisse, millede kõne teda waikima sundis, millede hiilgus teda põrmu sisse wajutas.
Nad oliwad mõlemad tummad. Joobnud mees tundis oma pea ümber soojust, mis teda kainendas, ta tundis oma põse wastu lõõskawat hingeauru käiwat, mis teda toibutas, tema põue nagu haawu parandawa, hinge ülendawa eluõhuga paisutas.
Ta tõusis üles, ja naine tõmmas käed tema pea küllest tagasi.
Aga nagu oleks sellega hea waim temast jälle eemale nihkunud, ilmus jumalakartmata mehe wiinaniiske habeme sisse, ta lihawate, himukate huulte ümber patune, uskmata naeratus,
