— 615 —
Wahel, kui ta enese ilma nägijateta arwas olewat, lõi ta silmad lahti — tuhmid raswaläikega silmad — ja waatas ringi. Missugune totter-nutune waade oli see! Ja suu-ääred wenisiwad wiltu nagu inimesel, kelle süda läiluse käes pööritab.
Taawet Lõhmus oli wihane haige. Ta wandus iga liigutamise puhul, mis talle walu tegi, pani ka musta kurja igaühele wastu, kes ta käekäigu järele küsis. Teda kuuldi, kui ta nii iseeneses oli, hambaid kiristawat ja wahel nähti, kuda ta oma pead kahe rusika wahel muljus. Ta hinges näis säherdune sapp kääriwat, et tal wahel kollane waht suu ääres seisis, niisugune wiha keewat, et see talle wõimalikuks tegi, oma kehalist nõrkust ja walu täiesti unustada.
Esimene, ennast jalule ajama, oli Mikk.
Kaks soldatit oliwad juba majas.
Mikk kolas, teadmata kus, mitu päewa tööta ringi. Üksgi wõim poleks teda mõisa teole suutnud ajada. Ema ja isa sundimine oli nagu puupakule rääkimine. Siis tuli ta ühel õhtul joobnult koju. Ta oli nii täis, et ta enam üle läwe tuppa ei saanud, waid ukse ette maha kukkus, kust teda sisse pidi kantama.
Wanemate noomimised teisel hommikul põrkasiwad ta küllest täiesti tagasi. Ta waikis esmalt nagu sein, urises siis midagi arusaamatat, sülitas ja pani kodust jälle minema.
Sel õhtul ei tulnudgi enam koju, waid alles teisel hommikul, ja jälle näoga, mis selgesti küllalt tunnistas, kus ta olnud ja mis ta teinud.
See kestis nõnda weel mõne päewa. Nagu pärast ilmus, oli ta iseoma wähesed kopikad ära joonud, Taaweti käest paar korda raha laenanud, siis oma noa, saapad ja mõne muu asja ära müinud ning kõige wiimaks salaja isa kehwa kukru kallal käinud.
Aga wastutamisele ei saanud nad teda wõtta.
Nad leidsiwad ta paari-päewase otsimise järele aidalakast.
Ta oli enese seal üles poonud. —
