— 625 —
wastu maltswetlased, nende seas Anu ise, omal ajal nii kirgliselt endi meelepaha awaldanud, ei suutnud Anu rinda täna pühaduse tundmusega paisutada; külmalt, osawõtmatalt rippus nikerdatud Lunastaja oma risti külles, niisama osawõtmatalt, nagu see teine, maalitud Jeesus seal wäikese, mustunud altaripildi peal, kelle risti jalal Maria leinates seisis. Riiwawat pilku weel altari ees seiswa kiwist haua peale heites, mille all olewas wõlwiruumis ühe mõisniku esiwanemate paar kõdunes — kiwist kaane peal puhkawad rüitli ja tema kaasa wäljaraiutud kiwist kujud tunnistasiwad seda —, lähenes Anu ruttu neljanurgelise, lihtsa puuwõrega ümber piiratud altarile, mille kõrwale ta, nagu ennast wägise sundides, ruttu põlwili heitis.
Ta palwetas seal kaua liikumata huultega, aga õhus otsiwate, ülewalt kutsuwate silmadega. Ja kui ta jälle üles tõusis, sammus ta kiiresti kirikust wälja, nagu ei tahaks ta templi kalki, karmi mõju seda trööstikest, mis ta palwest arwas saanud olewat, oma südamest ära puhuda lasta…
Warsti lahkusiwad ka teised jumalagajätjad kirikust, et salgakeste kaupa oma külade poole pöörata, mis kaasikute ja kuusikutega piiratud nurme- ja aasalagendikkudel endid kewadese päikese käes soendasiwad. —
Paar päewa hiljem algas wäljarändajate teele-minek, tuli nende suur päew.
Kogumise-paigaks oli Orgmetsa küla walitud.
Paremat päewa ja paremat paika ei wõinud enam ollagi, et lahkujatele kodukoha haljendawast ilust kõige meelitawamat pilti mälestuseks kaasa anda.
Naeratawast taewast säras jälle nooreks saanud päike kirglise armastusega alla, kõike, mis tema määratumasse mõjuwalda küinis, palawalt suudeldes ja iga elulise olewuse sisemust elu-rõemul sulama pannes. Nagu kollakas-roheline õrn suits, kulla-kiududega läbi põimitud, esitles end poolel puhkemisel olew lehewärk metsas ja põesastikus. Esimesed lilled, ühed sinised, nagu taewa küllest kukkunud wärwiplekid, teised läikiw-kollased, nagu päikese seest tilkunud kullapiisad, paniwad aasa rohelise põlle wärwikalt elama ja ilutsema.
