— 638 —
Ta ei tulnud järele.
Lastel läks ta meelest ära, ja kui tema puudumist märgati, oldi juba nii kaugel, et keegi enam teda otsima ei läinud.
Häda teeb tuimaks. Ja surm oli igalühel enesel peaaegu suu ääres. —
Ikka rohkem käimise-wõimetuid haigeid tekkis wäheste wankrite peale, millede eest hobuseid ka weel ära kärwas — õnnetus, mis aega ja raha maksis, sest kewadese tööaja tõttu ei tahtnud Wene talupojad hobuseid müia.
Üks raskematest haigetest oli Aadu Wikerpuur.
Ta oli kannatajaid nii kaua oma rõemsa meelega lõbustanud, kuni ta haige kõht enam ei kõnelenud ja naljad tal keele peale ära kõngesiwad.
Ta puhkas päewad ja ööd kägaras, kinniste silmadega, oma kibitka sees, mida ta ühe Albu wabadiku-perekonnaga ja osalt Altsauna rahwaga jagas, ning jõi ainult weega segatud piima. Suure waewaga sai ta mõne sõna rääkida, aga need ei olnud mitte kaebesõnad, mis ta rääkis, waid tröösti- ja julgustuse-sõnad teistele kannatajatele. Wisa oli selle wäikese, wigase mehe lootus elu peale ja tema usk elu paranemise sisse. Tema meelest pidi nii pimeda öö järele wiimaks helewalge päew tulema.
Elts rawitses teda kõige suurema hoolega.
Oma wedela laiskuse oli ta teel täiesti kõrwale heitnud, iseäranis Aadu haiguse puhul.
Serwiku prouast oli sauniku naine saanud ja halastaja õde peale kauba
Sest Elts luges mehe praeguse haiguse kui ka selle kaudsed põhjused, tema põdura terwise minewasest sügisest saadik, oma süiks.
„Teda peksetakse minu pärast!“ oli ta süda Kukunoosi rehe ees karjatanud, sest tema oli ju see, kes Aadule waäjarändamise-nõu peale sundinud, sest et ta omakstest maha ei raatsinud jääda, kuna mees, kelle käsi kodumaal mitte halwasti ei käinud, nähtawalt elukorra muutmise wastu oli. Ja nüid, kus see mees, kellele ta oma puhtaks pestud elu
