— 658 —
rändajatele wõimalikuks tegi, sinnasamasse talwekorterisse jääda, milleks tatarlased neile oma urtsikutes ruumi pidiwad andma. Et elu neis kitsikutes ja madalates sawionnikestes, mis nüid kahekordselt elanikka täis oliwad tuubitud, lõbus ei olnud, on kergesti mõista.
Teised Eesti asujad lõiwad, kui nad sügise soldatite kasarmus wõi haigemajades põdedes ära elanud, Simferopoli linnas wõi selle ümbruses — kus aga keegi sai — hädise talwe-korteri üles.
Wiletsus oli kõigel pool suur. Mitte ainult polnud toidust, waid ka ahjuküttest kõige pigistawam puudus. Küll andis kroonu sügisel iga täiskaswanud hinge peale pisut rukkid, aga see ei löönud kuigi kauaks ette. Jõudis mõni omale lehmamullika osta, siis tikkus talle sedamaid põhupuudus kallale. Heinad oliwad kõrges hinnas — 40 kuni 50 kop. puud. Ahjukütteks polnud ühte ega teist puuwaeses Krimmis tarwitatawat ainet wõtta: ei õlgi ega sõnnikut. Põllud oliwad liig wähe kõrt kaswatanud, kui et seda, nagu muidu tawalik, ahju oleks wõidud loopida, ning loomade arw kütte-sõnniku sünnitamiseks selsamal põhjusel liig wäheseks jäänud. Külm tuba ja tühi kõht oliwad haiguste kõrwal nüid eestlaste alalised piinawad kaasalised uuel kodumaal. Õnneks polnud küll talwe kuigi pikk ega kare sel aastal. Enne jõulusid oli mõni nädal külma ja lund, siis algasiwad pehmed ilmad, kodumaa Mihkli-päewa aegsete sarnased, mis kuni kewadeni kestsiwad.
Hädaliste saatust püidis ka kodanline era-heategewus tuttawate armuannete näol kergendada. Simferopoli Saksa koguduse kirikuõpetaja Keuchel, kes õnnetumatele osawõtliku lahkusega wastu astus ja kelle kirikliste ametitalituste alla Eesti asujad hiljem heitsiwad, wõttis abimuretsemise oma peale. Ta korjas linna heldemate kodanikkude, kui ka oma koguduse käest nälgijatele ja põdejatele raha-andeid. Häda kustutuseks oli aga „heldeid käsa“ nähtawalt liig kasinasti, sest pastor Keuchel oli sunnitud, ka laenu-teel abilaeka sisu eest hoolitsema. Sel puhul käis üks Juudi kodanik nii
