— 670 —
ettewaatlikult wastu, nii kõdistawalt kui Madise tröösti- ja lootuse-ewangelium talle ka kõrwu kostis. Et ta aga tõe järele janunew õppija ja otsija oli, siis kuulas ta wagusi ja wastarääkimata pealt, mis kuuldawasti „ustawaks tunnistatud“ Jumala-sulasel temale rääkida oli, wõttis tema seltsis ja tema juhil ka jälle pühakirja-uurimisest osa ja pidas temaga koos koduseid palwetundisid. Selleks tundis Anu ennast seda enam kohustatud olewat, et see ju kõige pealt tema eksiradadele sattunud hinge pärast sündis, mille peastmiseks Madis kõige suuremat püide-agarust üles näitas.
Nõnda kordus neile Krimmis, Simferopoli tatarlase katuse all, weel kord see põli, mille nad Kuglil, Tõnu-Peetri talus, kahekesi läbi elanud, iseäranis sel ajal, kui Lõhmus wangis oli. Nagu siis, nii istusiwad nad ka nüid õhtutel ja pühapäewadel teineteise kõrwal laua taga, Piibel ja lauluraamat ees. Kumbgi luges lühema wõi pikema tüki ette, mille üle siis seletawaid mõtteid wahetati, kuni tunnike palwe ja laulmisega lõppes. Madise pime naine aga istus terwe aja ahju kõrwal nurgas, eluta silmad aineti sinna poole pööratud, kust mehe pühalik-magus heal kostis, ja kõrwad ärdal-terasel kuulatamisel. Ta ei lausunud peaaegu sõnagi wahele; ainus awaldus, millega ta enesest märku andis, oli sage sügaw ohkamine ning pool-lämbunud „ja, ja“ ning „oo, oo,“ mille wahele ta enamisti keele ja ülemiste igemetega sünnitatud „sõtsutamise“ paigutas… Anu wigase käega pojuke — see mängis wagusa pailapsena põrandal, wõi ilmus wahel ema kõrwale ja surus ennast nagu kassike tema külje wastu…
Kõik, nagu ennegi, ja ometi teisiti!
Nimelt Anu meelest.
Anu oli ainult poole hingega asja juures.
Ta tahtis täiega olla, aga see ei läinud tal korda. Sellest järgnes ainult wastik sunduse-tundmus, mis talle piinawalt südame peale rõhus.
Anu tegi iga õpetuse ja seletuse taha, mis Madise suust pühakirja mitmemõtteliste, sagedasti tumedate paikade
