— 700 —
gelt rohkem rendiraha pidanud maksma, kui tema ostuhind oli, nimelt umbes 6 rbl. dessatin, ja maa on ja jääb kroonu omaks.
Küll soowisiwad Dshurtschi asunikud seda maad hiljem osta, siis, kui nad juba kõrwatagust märkasiwad sügada, aga seda ei müidud nüid enam. 1864. a. tuli nimelt ministeriumist määrus, mitte enam endistel tingimistel asujaid kroonu maade peale wõtta, waid wiimseid üksnes enampakkumise teel rendi-kaubaga ära anda, millest kroonule rohkem tulu oli loota.
Teiste Eesti külade asunikud oliwad selles tükis terasemad: nad wõtsiwad ülejääwad maad kohe eneste kätte, mis wäljaostu-teel hiljem nende pärisomanduseks saiwad.
Ministeriumi määruse tõttu jäiwad ka need eestlased kroonu maast ilma, kes esimesel kewadel Simferopoli linna ligikonda, mõisnikkude maade peale, kümnikkudena ja rentnikkudena katseks elama asunud. Nähes, et kroonumaade omandajad õige lühikese ajaga kosuma hakkasiwad ja elujõule saiwad, palusiwad ka nemad hiljem endile kroonult asupaika, aga seda ei antud enam. Juba oli kroonumaa saamine otsas. Nad pidiwad kümnikkudeks ja rentnikkudeks edasi jääma ehk erakrundi-omanikkudelt maad ostma, milleks neil aga esiotsa raha puudus.
Sääraseid kümnikka elas umbes kümme perekonda Aktatschi-Kijati ehk Aabrami külas, kuhu tuttaw Aabram Nort, see kõige rikkam Eesti asunikkude seast, omale teatawasti wäikese päriskoha oli ostnud. Need kümme perekonda tegiwad omale söödis olewa mõisa-maa peale põldu, mille wiljasaagist nad ühe jao kümne pealt mõisale maksiwad. Loomade pealt, keda iga asunik 15 tükki wõis pidada, tehti 10 jalapäewa suwel heina- ja wiljakorjamise-ajal. Lamba pealt wõttis mõisnik 8 kop. aastas. Wäljas stepis tehtawast heinast sai mõisale kaks saadu kümnest, madalmaa luhaheinast, mida aga 8 kuni 10 saadu päewas wõis maha niita, kolm kuni neli saadu. See oli kõik, mis kümnikul
