— 703 —
Tatari onnikesi nii palju kui jõuti, sest uute majade ehitamise peale polnud esimestel aastatel weel mõelda. Õnneks ei lasknud pehme, kuiw kliima paremate ulualuste puudust liig wäga tuntawaks saada. Ühtlasi puhastati kohe hakatusel ilmatu sügawad kaewud ära wõi ehitati uued.
Et wallalistele meestele kroonu maa peal küll hingemaaosa ära määrati, aga mitte kroonu asumise-raha ega leiba ja seemet kätte ei antud, siis pidi iga noormees, kes oma maa peal tahtis elama hatata, tingimata kaasakest otsima.
Neid ei olnud raske leida. Oli ju kodumaalt iga wooriga hea hulgake neiusid kaasa tulnud, ärarändajate tütrid kui ka teenijaid tüdrukuid. Neil oli linnas küll palgaliselt kaunis hea teenistus ja palju parem põli, kui kodumaal talu-töös, aga elu umbkeelsete hulgas ja keelepuudusest tekkiwad teenistuse-takistused tegiwad neiudele siisgi enam kui soowitawaks, tanu alla saada ja oma inimeste sekka tagasi peaseda. Nõnda oli iga tüdruk rõemus, kui talle kusgilt külast Eesti Jüri wõi Jaan kosja tuli.
Kirikliku talituse poolest ei olnud paariheitmisel takistust ees. Õpetaja Keuchel, kes eestlased oma karja külge wõttis, ei mõistnud kui Krimmi sakslane küll mitte sõnagi Eesti keelt, kui ta ka Tartus jumalatarkust oli õppinud, waid ainult sugu Läti keelt. Aga waimulik mees saab säärastest raskustest üle. Läbikäimisel eestlastega tarwitas ta Wene keelt, ja et wiimased seda ka ei mõistnud, siis ajas ta tõlgiga läbi. Selleks oli enamisti Gustaw Malts, kes nüid linna ligidal, Aabrami külas, elas ja aasta jooksul teenistuses hoolega Wene keelt oli õppinud, nii et ta sellega warsti kaunis lahedasti asju wõis ajada. Õpetaja ise aga harjutas enesele Eesti keeli lugemise kätte; peagi oskas osaw mees kirikuagendast ja muudest Eesti keeli waimulikkudest raamatutest selgel sõnal ja sündsal rõhul imestawale kogudusele jumalasõna kuulutada — justament nõnda, nagu oleks ta ise mõistnud, mis rääkis…
