45.
Wäljarändamine Eestist Krimmi jäi peale seda, kui 1861. ja 1862. aastal tulnud rahwawoorid pärale jõudsiwad, seisma. Maad oleks Tauria poolsaarel enam kui kümnele tuhandale perekonnale jätkunud, aga seda ei tuldud saama.
Muude põhjuste kõrwal, nagu wiletsad passiolud, pikk tee, ettewõtliku meele puudus ning naeruwääriline paiste, mis sel maltswettide ettewõttel „ilmalikkude“ silmas oli, mõjus iseäranis weel see tagasihoidwalt rahwa kohta, et Krimmist esiotsa aina halba oli kuulda. Mitte ainult ei löödud kodumaal esimeste wäljarändajate hädatalwest ajalehtedes ja kantslites lärmi, waid üksikud inimesed ja perekonnad, kes wõera maa tundmata oludes midagi ei märganud peale hakata, pöörasiwad kodumaale tagasi ning laitsiwad seal Krimmi sootuks ära. Et need, kes rahwa kahanemisest kahju saiwad, niisuguste tagasipöörajate laidusõnumid ka kaugemale wälja helistamata ei jätnud, on arusaadaw.
Üks säherdustest tagasiminejatest oli keegi Kaarel Sollenbach, kes kutsari-ametis eluaeg saksu oli teeninud ning kõige wiimaks Ahula mõisniku von Grünewaldi juures teenistuses olnud. See mees, kelle Krimmi kurb nägu ära kohutas, keeras, 1862. a. sügisel siia jõudes, kohe otsa ümber ja jõudis juba nowembri-kuul Ahulasse tagasi. Seal läks ta
