— 717 —
sugurahwast juba eest leidsiwad, kes neile nõuandmisega ja teejuhatamisega abiks wõis olla. —
Eesti talupojad oleksiwad Krimmis lühikese ajaga jõukale majanduslisele järjele wõinud saada, kui neil wähegi rohkem rahalist jõudu ning selle kõrwal sugu enam ettewõttewaimu ja ärilist meelt oleks olnud, ilma milleta kapitalistlises ilmas ju redelist ülesse ei saa. Kaks teed oliwad nende ees lahti, peale seda, kui kroonumaad enam päriseks ei antud: maad kas rentida wõi osta. Rendihind seisis palju aastaid 30 kuni 50 kop. peal dessatini eest, ostuhind 5 kuni 8, kõige rohkem 10 rbl peal. Maapinna hind oli sellepärast nii madal, et suurkrundi-omanikkudel töötawad käed puudusiwad, mis nende omandusele wäärtuse oleksiwad andnud. Neil ei olnud küllalt warata rahwast endi kapitalistlise meelewalla all, kelle kätte nad oma maa kasu kandma oleksiwad wõinud anda, kelle loomulikku wajadust, elada, nad oma kasuks oleksiwad wõinud tarwitada, nagu eestlaste endised peremehed ja muud mõisnikud perekates riigiosades seda tegiwad. Krimmi maad, mis kroonu kõrwal Wene ja Tatari aadelimeeste ning kaupmeeste käes oliwad, ei toonud neile päris agrarlisel mõttel talupoegade ja põllutööliste puudusel peaaegu mingit kasu sisse. Nende rahahallikaks oliwad ainult lamba- ja loomakarjad ning hobukaswatused; aga ka neid ei olnud ammugi kõigil suurkrundi-omanikkudel, waid ainult harwa mõnedel. Nõnda seisis Krimmi lai lagendik ühest äärest teise pika rohu all söödis ja mõisaomanik ootas kündwaid ja külwajaid proletarlasi, et nende tööst seda tulu omandada, mida teised maaomanikud paremates paikades nii rohkesti taskutesse toppisiwad.
Rahapuudus tegi eestlastele wõimataks, Krimmi neitsilist pinda kohe laiemalt wilja alla panna, sest kui palju sa mõne paari härgadega, arksaha, puuäkke ja mitmete muude isaisade tööriistadega põldu jõuad soetada ja harida, kuna paremate ja rohkemate abinõude muretsemine aasta-aastalt edasi pidi lükatama! Ühtlasi oldi esiotsa kliima ning siinsete põlluharimise-wiisidega harjumata ja wilumata. Aga kõigest hooli-
