— 719 —
Kui jäme-labasel näol ilmalikud kasupüided endiste „Jumala-riigi taganõudjate“ meelsuses nähtawale tuliwad, näitab selle mõisarentimise loo järg ja lõpp.
Juba esimesel suwel mindi waheltrentnikuga aineliste tulude pärast käredasti tülisse. See ei sündinud mitte üksnes sel äriliselt-loomulikul põhjusel, et kumbagi partei küined oma-pidi oliwad, waid eestlased toimetasiwad tülinorimist meelega, sest et neil selle taga tüse tasku-polititline plaan warjul oli. Nad püidsiwad armenlase elu wõimalikult hapuks teha, lootes, et mees ühel heal päewal jagelemisest ära tüdineb, maad ja majad maha jätab ja linna kolib, kus tal suured majad hea sissetulekuga oliwad. Pahemal puhul aga wõis korda minna, et ta oma osa mõisast hästi odawasti mahajääjate kätte annab.
Lugu läks aga teisiti. Armenlane laskis enese küll wälja kangutada, aga mõisa, weskit, kõrtsi ja oma käes olewat maad ei andnud ta mitte kangutajate kätte, waid rentis nad Gustaw Maltsile 400 rbl. eest ära. Wiimane oli külmatõbe pärast sunnitud, oma ostukohast, mida ta aastat neli pidanud, lahkuma, wiimast saja rubla eest rendi peale andes. Muidugi sattus nüid Malts, kelle läbi Kadõkoi meeste nõu nurja läinud, wiimaste wiha alla. Kõiksugu õerumised ja kadestamised oliwad mõisarentniku ja külarentnikkude wahel igapäewased asjad. See kestis nõnda kolm aastat, siis tuli lõpp. Kadõkoi meestel ei läinud mitte üksnes korda, oma waraliseks tuluks Maltsist lahti saada, waid ka kolmeteistkümnest teisest abirentnikust, kes neil neli aastat rendikontrahti aidanud pidada ja keda neil nüid enam tarwis polnud, sest et nad enda seljast juba rohkem willa leidsiwad…
Nelja-aastane rendiaeg oli 1875 lõpule jõudnud, ühes sellega ka armenlase rendileping mõisa omanikuga. Wiimane tuli Kiewist, kus ta elas, Simferopolisse, et mõisat uuesti rendile anda. Eestlased oliwad kontrahi üles öelnud, sest et mõisnik mõisamaja rohuaiaga enda kätte soowis jätta, kuna rent, 1400 rbl., endiseks pidi jääma. Aga kui paremat kohta ei leitud, otsustasiwad Kadõkoi mehed, pakutud lepingut wastu wõtta.
