— 721 —
käinud Jüri Thomson, sellesama soldati poeg, kes maakuulajatele Krimmis tõlgis olnud. See mees hakkas esiotsa oma ainumas kitsas elutoas asunikkude lapsi õpetama, sest et külas sündsat ruumi kooli tarwis ei olnud; hiljem seati mõisa pereköök koolipidamiseks korrale, niihästi kui see wõimalik oli.
Teise aastakümne lõpul tärkas ka nende asunikkude seas, kes rentnikkude ja kümnikkudena mõisamaade peal elasiwad, mõte, ostuteel pärismaad omandada, iseseiswateks krundiomanikkudeks hakata. Selle mõtte soetajad oli esiotsa ainult kaks, kolm meest. Teised kõik paniwad niisugust ostunõu naeruks; neile ei tahtnud pähe mahtuda, miks talupoeg maad peab ostma hakkama, kui seda tühise hinna eest küllalt rentida sai. Endisele põlisele renditalupojale oli ostetud maa, päriskoht, wõeras mõiste, ta ei suutnud ennast maa omanikuna endale ette kujutada. Ka ei tulnud talle meelde, karta, et maahind, seega siis ka rendihind, wõiks tõusta, sest kuni Türgi sõjani seisiwad maade hinnad Krimmis muutumata.
Niipea aga, kui sõda möödas ja kartus kadunud, et türklane wõidab ja wahest Krimmi poolsaare ära kahmab, algas Tauria kubermangus elaw maaostmine, mida iseäranis Saksa asunikud niisuguse tuhinaga toimetasiwad, et maapinna hind korraga kahinal hakkas tõusma. See nähtus erutasgi mõned terasemad eestlased ülesse ja lükkas neile ostunõu, nii öelda, nina alla. Kulus aga weel aega ja waewa, enne kui neil korda läks, tarwilise rahajõuga seltskonda kokku meelitada, sest kohad oliwad suured; alla tuhande desjatini polnud neid saada, seda rohkem aga 1000 kuni 10,000 dessatini suuruseid. Küll oli nii mõnelgi Eesti rentnikul tuhat rubla ja rohkem kapitali kogutud, aga seda ei raatsitud nii tumeda äri peale, nagu maaostmine nende meelest oli, käest ära anda. Esiotsa, 1878. a. algul, ei heitnud keegi Gustaw Maltsi, Otto Kure ja Ants Krügeri nõusse, kes ostuplaani üleswõtjad oliwad. Alles aasta lõpul, kui maade rutuline ostmine ja nende hindade kerkimine igaleühele wastu pead tõukas, kaswas ostuhimuliste selts juba kümne mehe suuruseks.
