— 739 —
„Raha.“
„Kui palju seal on?*
Waigitas loeb rahad haige nina ette koti peale. Pärtli perekond waatab pealt. Raha on kuus sajarublalist ja ligemale sada rubla wähemaid paberirahasid.
„Õige,“ ütleb haige nõrga healega. „Wõta see raha nüüd oma kätte, sest ma hakkan surema. Pärast surma wii mind Paidesse poja juure ja anna need kuus sajarublast temale ära. Peenema raha eest aga osta mulle puusärk ja palka hobused…“
Ta püiab weel midagi juurde lisada, mis kuuldub, kui poleks see tema ainuke raha, aga köhahoog matab ta jõuetuma heale kinni. Kui see möödas, ägab ja oietab ta katkewate sõnadega weel:
„Minu tee — on — käidud! Jumala — — oh — oh — oh —!“
Weel kaks, kolm nõrka hingetõmbamist, ja wana prohweti ei ole enam.
Maltswet ja Juhan Leinberg — mõlemad on selle muldse majaga kukku langenud…
Peagi oli ümbruses teada, mis sündinud. Mõned ebausklikud läksiwad nii hirmu täis, et ei julenud pimedas toast wälja minna. Kardeti prohweti suremata hinge, mis ehk kõrweperede wahel ringi luusib…
Paar päewa hiljem läks wana Waigitas kahe teise mehega surnut Paidesse wiima, kuna kodus enne wäikene matusepidu ära oli peetud, millest lahkunu sõbrad, tuttawad ja muud ümberkaudsed inimesed Waigitase kutsel osa wõtsiwad. Wiimane oli nimelt lahkunu taskust weel 25 rbl. raha leidnud, mis leinapidu kuludeks wõeti, sest et omanik rahale muud otstarbet polnud määranud. Mitmed leinalised ilmusiwad surnuwankrit järgmisel päewal tüki teed saatma.
