— 74 —
Hebrea kalamehe Peetruse kirjas Hommikumaa naisterahwaste liig elawa ehtimise-himu wastu käib.
Aegamööda läks teo-agar usu-uuendaja edasi. Ta leidis Piiblist weel õpetusi, mis ristiusu käskude ja keeldude hulgast wälja oliwad jäetud, mida ta aga sündsaks arwas sinna wastu wõtta. Maltswet ilmus õpetusega, et sealiha ja were söömine Jumala ees raske patt olla. Ta wõis seejuures mitme koha peale pühaskirjas, niihästi wanas kui uues seaduses, toetada, iseäranis Moosese terwishoidliste käskude peale. Siga liikneb Moosese järele roojaste loomade sekka, ja were maitsmise mõistab Juuda rahwa seaduseandja mitmel puhul selge sõnaga hukka. Suuremat enesewõitmist sealihast taganemine Maltsweti jüngritelt wist ei nõudnud sest lihasöömisest oliwad tolleaegsed Eesti talupojad waesuse tõttu juba muidugi wõerutatud küllalt — paljud nägiwad niisugust maiust ainult suurtel pühadel oma laual.
Siis järgnesiwad mõned taktikalised lahk-sammud, mis Maltsweti awalikult lahti peasenud ja suuremat hoogu wõtnud waenust kirikuõpetajate wastu wälja kaswasiwad. Need sihtisiwad muu seas kirikus põlwitamise, kui ka armulaual käimise wastu, millest Maltswet kõige pealt iseenese wabastas, kuna ta isiklikult ka kirikus-käimise maha jättis.
Sel järgul õiendas ta oma jutlustes muidugi ka wastaste ja wõistlejatega arweid, pidas kohut kirikherrade ja herrnhutlaste üle, ning kiskus nende isiklised ja õpetuslised nõrkused ja wead päewawalgele. Ta tegi seda niisama waljult ja kibedalt, nagu need teda igal puhul armuta witsutasiwad, ilma et nad seejuures abinõusid palju oleksiwad walinud.
Suuremalt jaolt sel järgul hakkas Juhan Leinberg ka prohwedi omadusel, tulewaid suuri asju ette kuulutades, wälja astuma ning ennast wahel usulise waimustuse tuhinas ise prohwediks tunnistama, enamisti „teiseks Johanneseks.“ Iseäranis rohkesti rääkis ta oma ettekuulutustes wiimse päewa märkidest ning suurest tulewiku-sõjast, mis Wene riigi pidi ära häwitama. —
