— 84 —
Usk selle ime sisse wõitis rahwahulga Maltsweti poole. Maltswet teadis, mis ta tegi, kui ta rahwa hinges usku ime sisse uuendas ja kõwendas, kui ta rahwa peasemise igast hädast, ka ihulikust, niisugusele imele tuumaks andis. Maltsweti wõidurõemus silm wõis näha, kui kirgliselt nende waewatud ja koormatud hingede huuled tema palwesõnu kordasiwad, kui kuumalt nende käed ristis oliwad, kui ärdalt nende rinnad õhkasiwad, ja ta kõrw wõis kuulda, kuda naiste nutmine iga uue erutawa lausega kramplikumaks läks, kuda sisemine ärewus nende põuest sõnadeks sidumata healesid wälja pigistas.
Maltswet lõpetas.
Tema pühalik aamen oli juba üle koguduse heljunud, aga weel põlwitasiwad kõik. Maltswet ise oli juba üles tõusuud, aga tema wõidetud hinged oliwad weel põrmu sees maas. Peastja nägemata käsi näis weel nende peade peal lasuwat, usk ime sisse sundis neid weel ja ikka weel oma alandust tunnistama.
Nad tõusiwad alles aegamööda üles, siis, kui nende wõitja palwelauast lahkus ja wabalt nende sekka astus, kui ta Jumala saadiku ja waga usumehe pühaliku näo igapäewase inimese lahke ja sõbralise näo wastu ära wahetas.
Sedamaid oli Maltswet hiilgawate silmadega, waimustatud inimestest ümber piiratud, kes tema käsa surusiwad ja temale tänusõnu kogeldasiwad. Oli ka ärdaid hingesid, kes pühaliku aukartusega temale lähenesiwad, et wargsi tema kuue-palistust puutuda. Ja isegi need, kes eelarwamistega, kahtlemistega, pool pilgates täna Kiisa talusse ilmunud, astusiwad ligemale, et mehele, kes nende sisemise inimese liikwele äratanud, kes nende põues lootuseheali helisema pannud, sügawamalt silma waadata.
Kõige kauemini hoidis Kiisa peremees suure palwemehe kätt oma pihus. Ta waatas oma hallide, rohkesti ärdust ja alandust, aga wähe waimuerkust awaldawate silmadega aineti Maltsweti otsa ja ütles pikkamisi, kus juures ta suunurgad nutuselt tuksusiwad ja silma-ääred wesiseks läksiwad:
