Lehekülg:Setukeste laulud sissejuhatus r1.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
IX
Eeskõne.

ära J. Jagomann on omad laulud alguskirjas vana kirjaviizi järele paberisse pannud; need kirjutati kõik uue viizi pääle ümber. V. Steini alguskirjad on nii puudulikult ja segazelt üles kirjutatud, et väljaandja sest kirjaviizist midagi alale ei võinud hoida, kõik pidi uue kuju, nimelt teadusliku, saama. Oleksin ma siin üleskirjutaja imelized ja pöörazed sõnakujud seizma jätnud, siis oleksivad need lugijad ja uurijaid, kes Setukeste keelemurdega mitte ize täiesti tutwad ei ole, ainult eksi viia ja kahju teha võinud. Kudas V. Stein on kirjutanud, seda näidaku järgmine proov:

Wello wot winne naise
Sissar lätz seamähle
Sis weddei timma sea seitzme sisse
Waino wie waihil
Wedi lewwi kuwwe kolu
Sis sai koddu kottale
Pea kinni porjo pois
Saista er laiwa latz
Lasse ma kai koddepole
Keddas ma nei koddus keuvat
Ülle morru minnevat
Esse nei koddun keuwat
Ülle morru minnevat

Neiu iks lausi melestenni
Essakenne hellakenne
Wotta iks tüttar seast
Wotta wella werasild
Essa lausi melestenni
Minkast minna seast lunnasta
Ja wotta wella wöresist
Sis tüttar lausi melestenni
Kolm aita om sul kottun
Ütz aid sa minnust anna
Teine telgole teoda
Kolmast sulle koddo jäs
               j. n. e.

See laul on siin raamatus lhk. 273 N:o 236 ära trükitud. Lugija ize näeb selgesti, et väljaandja niisuguze kirjaviizi ümber pidi kirjutama, parandama. Sellega, mis praegu ette panime ja ütlezime, ei taha meie auustatud laulukorjajale, hauas hingavale vana aja uurijale V. Stein'ile, mingisugust süüd tema haua pääle panna. Tema ei ozanud paremine Eesti keeli kirjutada, sest keegi ei ole teda selle poolest õpetanud. Et ta siiski Eesti uurimizest elavasti ja väzimata oza võttis, on ainult tänu ja auustamize väärt.

Minu oma teaduslik kirjaviiz püüab Setu murret nii teravasti silmade ette maalida, kui võimalik oli. Ma pidin seks mitmesuguzid märkizid appi võtma, mis siin lugijale ära tahan seletada:

1) ẽ on kõva e, mis oma väljaütlemise poolest hästi õ poole kannab. H. Prants ja mõned tõized on tema asemele ka õ kirjutanud, nagu noorõkõnõ = noorẽkẽkẽ.