nini panid nad vangi, saatsid maalt välja, aga see abinõu on juba nii igapäevane, et sellega ei hirmutata enam kedagi. Nii siis pole muud kui surm. Mõistate? Ja see mitte sellepärast, et nemad oleksid kurjemad kui meie, vaid see on paratamatus. Tänini vanglad hirmutasid inimesi, nüüd mitte enam, kui jõutakse sinnamaale, et ka surm ei aja enam hirmu peale, siis on võit meie. Mis te arvate,“ pöördus Bõstrõi Indreku poole, „kas surm ajab veel inimestele hirmu peale?“
„Ma arvan küll,“ vastas Indrek.
„Siis pole midagi parata, nende töö on kerge,“ ütles Bõstrõi, „sest mis maksab praeguste tapamasinatega mõnikümmend või ka mõni sada inimest külmaks teha, lihtsalt mänguasi. Ja kui nad saavad sellega meile hirmu nahka, siis teevad nad seda. Pealegi, mida suurem on nende endi hirm, seda kergemini see sünnib. Hirmule näita kümmet rahulikku elanikku ja tema näeb kohe tuhandelist sõjaväge, hirmu ees sule tubakatoos või kellakaan ning kohe kuuleb ta laskmist kas või suurtükkidest, kui aga hirm küllalt suur. Jääb veel ainult küsida: on nende hirm küllalt suur?“
Seda Indrek ei teadnud. Temale endale polnud pimedus ja lõhkumine sisendanud peaaegu mingit hirmu. Temale tundus üsna loomulikuna, et kui on pime, siis lõhutakse ja varastatakse, sest milleks see pimedus muidu on. Maal oli see ikka nõnda olnud, et kui algas sügisel pimedus, siis algasid ka vargused ja aitade lõhkumised. Ja olid need mõned purustatud kauplused linna kohta rohkem kui ait või kaks valla kohta? Vähem, arvas ta. Ainult tuli, õige, see oli küll temasse jubedalt mõjunud, kuid vististi sellepärast, et tal tuli midagi meelde lapsepõlvest, nimelt: karjalautade põlemine ühes elavate loomadega. Aga linnainimestel oma enamikus ei võinud selliseid mälestusi olla. Millest siis see küllalt suur hirm, et peaks hakkama tapma?
