lijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm — jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas“, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?“ küsis hääl. Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas, Otstahvkuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah, pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või kaevata, isegi võib kenakesti ära elada, võib endale üht, teist lubadagi. „Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei selle korra loonud! Nende vana, see tähendab pristav, ütleb alati — muidugi mõista eneste keskel, — et kuningas või keiser, president või kommunist, ärid jäävad, majaomanikud jäävad, lõbukohad jäävad, viinad ja õlled jäävad, tähendab — viisakalt võib politsei alati ära elada. Ja ilma politseita — noh, seda tahaks meie vana alles näha, kuidas ilma politseita. Politsei on riikluse alus — osnoova gosudarstvennosti — ütleb meie vana, politsei on ka seltskonna alus — osnoova obštšestvennosti, — nii et kuhu need mässajad tahavad siis selle riigi ja seltskonna õige panna? küsib meie vana. Iseasi sandarm ja nuhk. Aga kui põhjalikumalt mõelda, siis needki…. sest politsei on riikluse alus, nuhk aga politsei alus, see aga ilma sandarmita, ütleb vana, see on nahkmuna, mõistad, lihtsalt nahkmuna, surnult sündinud vasikas. Nii ütleb ta ja tema tunneb asja. Ta oleks peaaegu politseimeistri abiks saanud, ainult naised tulid vahele, meie vana lõi nimelt politseimeistrilt üle — lihtsalt lõi üle, tegi näo, nagu poleks asja kursis. Muidu oleks tingimata olnud nüüd politseimeistri abi. Siis ta ütleski, et naine on mehele sedasama, mis seen majale, see tähendab, kui maja armastab seda seent, lisas ta juurde. Nii et seda tuleb kõrva taha panna, sest siin pole see, mis köstripapa juures.“
