hulk ei võtnud seda arvesse, läks niiöelda võimukandjate lõksu.
„Ikka hulk, hulk!“ hüüdis Sillamäe viimaks vahele, kui ta oli küllalt vaikinud ja teiste targutamist pealt kuulanud. „Aga kus olid juhid? Need polnud ometi hulk. Nemad oleksid pidanud võima ometi üldist seisukorda õieti hinnata. Nemad oleksid pidanud mäletama, et alles paar päeva enne seda lõhuti ja põletati linnas. Oli see nali või? Ja kes tegi seda? Hulk, vastate teie. Aga siis pidid ju need, kellesse asi puutus, seda hulka kartma.“
„Vana trafareet!“ hüüdis Joosua vahele. „Kui inimesel pole oidu peas, siis ei aita midagi.“
„See’p see ongi, et inimesel pole kuigi palju oidu peas,“ vastas Sillamäe, „ja kui ta tuleb veel karjakaupa, siis on ta hoopis arutu. Aga kes tahab karja juhtida, sel peab olema oidu…“
„Kes tahab karja juhtida, see sörgib tema sabas,“ äigas Viljasoo nina kirtsutades, nii et kogu ta habe liikus.
„Teil, Viljasoo, on muidugi hea irvitada, sest teile on kõik ükstapuhas, aga minule ei ole, mina võtan seda südamesse. Mina jooksin turule, mina nägin, mis seal oli sündinud, ja ma ütlen, kui sa oled kordki niisukest asja näinud, siis ei tahaks muud, kui kõik need, kes selle põhjustasid ja kes selles süüdi, sinnasamasse lömaks lüüa, nii et neist ei jääks märga lappigi mälestuseks tulevastele põlvedele. Ainult seda tahaks. Ja ma ütlen: kui hulk olevas seisukorras riskeeris turuleminekuga, siis oleks ta pidanud olema viimase võimaluseni sõjariistus, tal oleksid pidanud olema kaasas vähemalt kõik need revolvriplõksud, mis konfiskeeriti paar päeva tagasi ja…“
„Olen nõus,“ ütles Kröösus Sillamäe juurde astudes „ja et tulevikus võiks talitada, nagu teie räägite, siis — kuipalju ohverdate sõjariistade heaks?“
„Mis kindlustab, et minu antud summa läheb tõepoolest sõjariistade ostuks?“ küsis Sillamäe.
„Esteks minu kui revolutsionääri sõna,“ vastas Kröösus imponeeriva iseteadvuse ja endast lugupida-
