kõik hakkaski. Mõned pistsid nüüd jooksu, aga suurem hulk heitis pikali maha. Meie ka — mees laskjate poole, tema taha mina ja lapsed minu kõrvale — nõnda käskis tema. Ta ütles veel: „Pead maha!“ See oli tema viimane sõna, siis polnud muud kui see ragin ja karjumine. Ei mina mäleta õieti, kas mees ennast vahepeal liigutas või ei, häält igatahes ei teinud ta mitte, aga kui ragin lõppes ja kõik hakkasid tõusma, siis tõusin ka mina ning lapsed ühes minuga. Väiksem küsis veel, et, ema, kas lähme nüüd koju. Nüüd alles nägin, et mees lamab endiselt, ja mõistsin kõik. Lapsed ütlesid pärast, et ma olla äkki hirmust häält teind ja siis maha langend. Nõnda oli see…“
Jällegi läksid kõik vaikides, kostsid ainult sammud ja naise nutt.
„Nii et nüüd olete lastega lagedal,“ lausus Viljasoo natukese aja pärast.
„Täitsa lagedal,“ vastas naine. „Kahe nädala pärast saab korteris kuu täis ja siis tuleb välja kolida.“
„Kaks nädalat on pikk aeg, seniks leiame nõu,“ ütles Viljasoo. „Langenute perekondade heaks korjatakse andeid, ma katsun rääkida.“
„Oleme lastega kerjused,“ ütles naine.
„Te peaksite uuesti mehele minema,“ arvas Viljasoo.
„Ärge rääkige patujuttu,“ vastas naine talle etteheitvalt.
„Jätame patu pappide hooleks,“ rääkis Viljasoo. „Kui vana te olete?“
„Mu jumal, kui hirmus kole on see kõik!“ ohkas naine.
„Ega te üle kolmekümne veel ei ole?“ jätkas Viljasoo oma juttu. „Mina olen pisut üle neljakümne.“
Aga naine ei lausunud enam sõnagi, nii et Viljasoo algas veidikese viivitades uuesti:
„Kui vana see minu süles on? Seitse või kaheksa?“
„Seitse,“ ütles naine, „ja teine ajab kuue ligi. Nääpsukesed mõlemad, pole ju teistel õiget ninaesist.“
„Nii, nii,“ lausus Viljasoo. „Aga annab siiski kanda. Ja nimed?“
