siti kui kõik teised inimesed, eriti neist haavadest saadik, mis ei anna emale kuidagi südamerahu.
Kristi ise oli oma haavade tõttu otse vastupidisele arvamusele jõudnud, nimelt — et nüüd sobib ta siia palju paremini kui Ameerikasse. Haavade kaudu oli nagu kogu tema organismi immutatud mingit imelikku mürki, mis teostas tema mõtteis ja unistusis täieliku pöörde. Enne ta oli oodanud silmapilku, kus võiks võtta oma kimpsud-kompsud ja raputada koduse tolmu jalgelt, nüüd unistas ta peaaegu sellest, kuidas jääda alatiseks siia — igaveseks, sest äkki oli ilmunud ta pähe ei tea kust igavik, nagu oleks ta sündinud sel hirmsal verevalamise silmapilgul. Oli pöörane mõelda, et Kristi peas kujunes see kole sündmus peaaegu kõige ilusamaks, mis tal elus olnud. Juba kahetses ta ajuti, et tema elu ilusaim silmapilk on nüüd möödas — selline imelik tundmus oli tal mõnikord.
