Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/266

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

valmistatud tapariistad. Vana Käbagi tõi midagi koju, mille kohta ütles: „Ühe võmmi uinutan sellega ikkagi. Tehku igaüks niigi palju.“ Räägiti ka tuliriistadest ja nende muretsemisest, kuigi jäi üldiselt ähmaseks, millised need pidid olema või kui palju neid muretsetud. Suurustamiseks andsid nad siiski küllalt põhjust. Kröösus ähvardas õige aja kätte jõudes kõik nuhid vagaks teha ja käis selleks, nagu räägiti, ei tea kus vaikses paigas isegi laskeharjutusi tegemas. Attilalgi, sel valgeverelisel, sinisilmsel ja neitsisuisel poisil oli revolver tasku siginud, ainult teadmata, kas ta oli laetud või mitte. Ka Indrek kui revolutsiooniline kassameister oleks võinud omale revolvri saada, aga tema ei soovinud, sest temal oli väikese tuliriista vastu imelik eelarvamus, nagu kõlbaks see ainult enesetapmiseks. Ka paljud põrandaalused kõndisid ilma relvata, sest nemad arvasid, et nuhkide uinutamisel pole mingit mõtet, pannakse ju iga kõrvaldatud nuhi asemele kohe mitu uut ametisse, ainult et nuhkide palk oleks võinud tõusta mitmekordseks. Viljasoo kinnitas alati, et tee üks nuhk vagaks, siis saavad kümme teist ametikõrgendust, kõrvalda aga kümme, siis muutuvad sada nuhki tähtsaiks meesteks, kes tantsitavad sandarmiülemat, kindraleid ja kuberneri. Kuigi õige revolutsionäär hoolitsevat kõigi eest, ometi ei olevat õiglane ühte nuhki selleks tappa, et teistel hakkaks parem põli.

Sel niiöelda sõjajõudude ja relvade liikumise ajajärgul Indrek sattus olukorda, mis mõjustas kogu tema pärastist tegevust. Ta astus sündmuste-keerus sammu, mis sai talle saatuslikuks. Samm ise aga olenes paljast juhusest, sest kui ta poleks sel õhtul „Rahva Sõbra“ toimetusse läind, siis oleks ka kõik muu tulemata jäänud. Sinna aga läks ta sellepärast, et ta polnud Viljasood kodunt leidnud ja ometi oli tal selline meeleolu, et ta pidi tingimata kuhugi minema ja kellegagi pisut juttu ajama. Nõnda oli lõpuks kogu asja põhjuseks tema meeleolu.

„Rahva Sõbra“ toimetuses oli parajasti keegi venelane-sõdur, kes kurtis oma häda ja palus abi, nagu seda oskab teha ainult venelane. Abi seisis teatud ra-

266